Tsiviilkaitsest rääkides võrdleme end tahes-tahtmata Põhjamaadega. Justkui unustuste hõlma on aga vajunud seik 1990. aastate Eesti tsiviilkaitsest, mille süsteemne rakendamine võinuks meid viia põhjamaise kodaniku kaitsmiseni ka tegudes. Nimelt kehtis Eestis aastatel 1992–2000 kodanikukaitseseadus,^2,3 mis määras kindlaks igaühe õigused ja kohustused Eesti Vabariigi elanike, ettevõtete ja asutuste kaitse süsteemi – kodanikukaitse – organiseerimisel ja rakendamisel.

Kodanikukaitse all mõisteti üldriiklikku süsteemi,² mille abil korraldatakse riigi territooriumil asuvate inimeste kaitset ja neile abi andmist erakorralistes olukordades ning organisatsioonide ettevalmistamist neis oludes tegutsemiseks.

Kodanikukaitse ülesanded pidanuks varieeruma tegutsemiskavade koostamisest vajalike mõõte ja häiresüsteemide loomiseni, aga puudutanuks ka varude loomist ning ehk tähtsamana kodanikukaitse jõudude ja juhtimisorganite pideva valmisoleku tagamist. Selleni paraku ei jõutud.

Tsiviilkaitse ajaloopeatükiga on lahutamatult seotud lugu päästeameti loomisest, mille osas on kollektiivsest teadmisest kahjuks unustuste hõlma vajunud mõned väikesed, ent olulised detailid. Nimelt ühendati poliitilise otsuse tulemusel koos tuletõrje valdkonnaga päästeteenistuse alla ka tsiviilkaitse, seda juba 1992. aastal.⁴

Kolmkümmend aastat tagasi langetatud otsus on alarahastuse ja poliitilise tahtejõuetuse tagajärjel viinud selleni, et alles nüüd saab päästeamet oma uues strateegias aastani 2025 tõdeda, et “päästeametist on praeguseks kujunenud elanikkonnakaitset koordineeriv asutus, mis vaid viis aastat tagasi oli idee tasandil”.⁵

Siiski tekib tõsine küsimus: mis läks ülesannete ühildamisel ja strateegias totaalselt valesti, kui alles praegu räägib riigiamet idee tasandilt edasi liikumisest? Päästeamet loodi omal ajal just selle eeldusega, et tsiviilkaitse ja päästevaldkond kokku tuua, ometi haihtus üks pool õhku. Liialdamata saab öelda, et tegemist on Eesti lähiajaloo ühe suurima strateegilise veaga.

Tsiviilkaitse on enamat kui turvaline varjumiskoht

2018. aastal riigikantselei ja siseministeeriumi loodud elanikkonnakaitse kontseptsioon ütleb üheselt, et “Eestis puuduvad praegu mitmed elu ja tervise kaitse meetmed, mille vajadus on seotud ainult või ennekõike sõjaliste ohtudega”.⁶

Pärast koroonakriisi ja Vene-Ukraina sõja algust on mõnede meetmete arendamisega ka tegeletud, näiteks varudega (küll mitte liialt pikaajaliste), seda näiteks Eesti Varude Keskuse loomisega või hoiatussüsteemide suunas esimeste sammude tegemisega.

Jätkuvalt tekitab küsimusi varjendite (mitte “turvaliste” varjumiskohtade) puudumine, valmisolek ulatuslikuks evakuatsiooniks või katastroofimeditsiini võimekuste tagamine, mis on siiski vaid mõni tilk vett sügavas tsiviilkaitse ookeanis.

Seejuures ei ole olematu tsiviilkaitse päästeameti tegemata töö. Olukorras, kus piiratud ja kahanevate ressurssidega ametile antakse Eesti kriisijuhtimise valdkonna arendamise loogika kohaselt ülesandeid aina juurde, polegi toimiva tsiviilkaitse süsteemi loomine võimalik.

Elanikkonnakaitse süsteemne arendamine on alati olnud ja on siiani eelkõige finantseerimise ja poliitilise tahte küsimus.

Tsiviilkaitse puudumine on poliitiline otsus

Täpsemalt on selle otsuse taga poliitikud ja nende nüüdseks juba aastakümnetega mõõdetavad poliitilised otsused, mis ei võimalda rahastada elanikkonnakaitset. Sealjuures on seda saatnud teinegi ebatervislik nähtus,⁷ kus esmalt antakse teatud intervallidega näpuotsaga raha juurde, et see siis eelarvekärpega tagasi võtta ja halvemal juhul soovitatakse haldusalas läbi viia “värskenduskuur” koondamiste näol.

Siseministeeriumi pääste- ja kriisivalmiduse asekantsler Viola Murd on möödunud sügisel tabavalt asja kokku võtnud: praegu Vene-Ukraina sõja valguses päästeametile antud lisarahastus on ajutine, aastast 2024. on elanikkonnakaitse eelarve taas nullis ning raha pole ka näiteks praegu paigaldatavate sireenide hoolduseks.⁸ Kes on need poliittehnikud, kes selliseid (sõgedaid) otsuseid teevad? Ma ei tea, sest puudub kätemeri ning keegi seda omaks ei tunnista. Ju vist on piinlik.

Piltlikult öeldes on elanikkonnakaitse aastast 2000 viibinud vegetatiivses seisundis koomapalatis, kus aeg-ajalt küll kogunevad murelike nägudega poliitikud, kes olenemata vasak- või parempoolsusest on piidelnud seinas olevat juhet kui võimalikku kärpekohta.

0,5-protsendiline adrenaliinisüst SKP-st on esimene tõsiseltvõetav elanikkonnakaitse elustamiskatse ning on tähtis, et see ära tehtaks. See on eelduseks, et patsient saaks koomast toibuda, vaja läheb ka pikaajalist rehabilitatsiooniplaani, et end koguda ja käima saada. Ja ei maksa unustada, et kogu selles protsessis vajab tsiviilkaitse ise kaitset – ennekõike poliitikute ja nende sügelevate näppude eest.

Kasutatud allikad: