Varjumise töörühm töötab ilmselt läbi Soome päästeseadust,² kus näiteks §74 sätestab, et tsiviilkaitsevarjend peab tagama seal viibijatele kaitse relvade, lagunevate hoonete, ioniseeriva kiirguse ja mürgiste ainete mõju eest. Samuti nõuab seadus objekti vastavust temperatuuri, õhukvaliteedi ja hügieenivarustuse standarditele.

Kui aastal 2011 oli Soomes tsiviilkaitsevarjendites koht 3,8 miljonile inimesele,³ siis aastal 2020 juba 4,4 miljonile ehk ligi 80% elanikest.⁴ Siinkohal tuleb ära märkida, et seis pole soomlaste hinnangul ideaalne – nimelt vajab osa perioodil 1954–1971 ehitud varjendifondist renoveerimist.⁵

Meie võimaliku seadusemuudatuse juures mainitakse segast terminit “varjumiseks mõeldud alad”,¹ mille puhul on võimatu mõista, mida silmas peetakse. On vaks vahet, kas räägime lihtsalt katuse ja nelja seinaga hoonest, ümberehitatud keldrist või varjendist, mis on eriotstarbeline allmaarajatis.

Varjumiskoht, millele riigi sõnumid siiani keskenduvad, peaks kaitsma vaid kildude ja lööklaine eest.⁶ Mõelgem siinkohal klassikalise Tallinna paneelmaja varjumiskohaks ümberdisainitud keldri peale – kui lennukipommid kukuvad paneelelamutele, pole abi keldris olevast varjumiskohast, mis kaitseb kildude ja lööklaine eest.

Ka meie inimesed väärivad sarnaselt soomlastele varjumisel kaitset relvade, rusude, kiirguse ja kemikaalide eest.

Omaette murekohaks on ministeeriumi plaan lahendada keldrite ümberehitamine Kredex-stiilis meetmega. Mis siis saab, kui korteriühistu liikmed ehk korteriomanikud ei suuda toetuse võtmises kokku leppida? Või siis, kui meetme raha jagub nobedate näppude voorus vaid kiirematele korteriühistutele?⁷

Neoliberalistliku paradigma (loe: üksikisik vastutab täie rauaga) ülekandmine elanikkonnakaitsele, kus eraisikutele pannakse vastutus varjumiskoha loomise eest, on ülimalt problemaatiline.

Varjendite ehitamiseks pole isegi juhendmaterjali

Varjumisteemalises kommunikatsioonis räägivad avalikud sõnumid tihti rahast – seda küll olemasolevate ruumide ümberehitamise juures. Kui palju täpselt ühe Soome stiilis varjendi ehitamine Eesti tingimustes täna maksab, me paraku ei tea. Lisaks pole varjendite ehitamiseks ka parima tahtmise juures võimalik leida juhendmaterjali.

Arhitekt Margit Mutso on esile toonud, et puuduvad määrused või soovitused projekteerijale, omavalitsusele ja ehitajatele, aga ka uute uhkete avalike hoonete projekteerimisvõistlustel (nt Süku, Tartu Südalinna Kultuurikeskus) puudub isegi märksõna varjend.³ Seda olukorras, Venemaa rünnakust Ukrainale möödub peagi aasta.

Seejuures ei alusta me nullist, varjendite eelprojekteerimisega on näidislahenduste korras Eestis tegeletud vähemalt kahe Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud lõputöö raames,^8-9 ühtekokku loodud neli tüüpvarjendi eelprojekti koos nende rajamise aja- ja ressursikulu esmase hinnanguga. Arusaadavalt on nende lõputööde sisu kuulutatud konfidentsiaalseks, aga valdkonnas vastutavatele asutustele on ligipääs ometigi olemas.

Tasub ka meenutada, miks meie seadusandlus varjumise ja varjendite teemat sisuliselt ei reguleeri. Praegune olukord on pikema protsessi tagajärg, mida ilmestavad nii vahemikus 2008–2015 kõlanud üleskutsed stiilis “Eesti varjendeid ei vaja, sest traditsiooniline sõjapidamine ei ole enam teemaks” ja „tänases Euroopas riigid ei kasuta totaalsõja taktikaid”.^10-11 Kaugemast ajast, 1993. aastast pärineb aga Vabariigi Valitsuse tasandi otsus varjendite mittearendamise kohta.¹⁴

Asjaolu, et Euroopa ukse ees Süürias oli veel eelmise kümnendi keskpaigas edastatud sõnumi ajal suurem osa tsiviiltaristut juba maatasa pommitatud (suuresti Venemaa kaasabil), näitab, kuivõrd ebaadekvaatsed olid tollased hinnangud tsiviilkaitse vajadustele. See paneb omakorda küsima, kuivõrd adekvaatne on 2023. aastal riigi institutsioonist kostuv sõnum, mille kohaselt me pole varjendite puudumise tõttu halvemini kaitstud.¹²

Varjendite puudumine on strateegiline viga

Siseministeeriumi praeguse plaani kohaselt luuakse aastaks 2034 (sic!) riigis 730 000 varjumiskohta, eelkõige keldrite ümberehitamise näol.⁶ Tundub, et meie varjumispoliitika arendamisel on aluseks võetud eeldus, et tsiviiltaristut ei sihita – paneelmaja ega avalikeks varjumiskohtadeks olevaid kultuurikeskusi, teatreid või linnaosavalitsusi ei taba raketid ega lennukipommid.

Ometigi on ju teada, et keskmine viiekordne raudbetoonist ehitis on varisemiskindel vaid ja ainult siis, kui plahvatused toimuvad ehitisest eemal.¹³ Ukraina sõja näitel ei toimu plahvatused ju ehitistest eemal, tsiviiltaristut sihitakse innukalt ja meelega.

Vahel viidatakse varjumisteemadel ka (EL sotsiaalfondi toel valminud) 2018. aastal Eestis vastu võetud elanikkonnakaitse kontseptsioonile,¹⁴ mis näeb ette varjumisvõimekuse tõstmist varjumiskohtade näol. Tasub rõhutada, et tegemist on viis aastat vana dokumendiga, mis kaotas tõsiseltvõetavuses julgeolekuolukorra muutumisest lähtuvalt möödunud aasta 24. veebruaril.

On viimane aeg see strateegia uuesti avada, teha sellesse kriitilised täiendused ning kaasata protsessi eksperdid nii Soomest kui Ukrainast, kes omavad neis teemades märksa suuremat kogemust.

Ka 2022. aasta seisukoht, et klassikalisi varjendeid ehitama ei hakata ning piisavat varjumisvõimekusest,¹⁵ võeti ju vastu totaalselt erinevas olukorras, ehkki juba toona pommitati linnu nagu Mariupol maatasa.

Meil on vaja varjendeid – seda eriti rindemaakondades, aga ka suuremates linnades. Jah, on vaja ka varjumiskohti, aga keldrite ümberehitamine ei kaitse kaela sadavate ülemiste korruste eest paneelelamutes, milles elab 65% Eesti elanikkonnast.¹⁶

Seejuures on varjendid allmaarajatistena kindlasti kallimad kui varjumiskohad – ka Päevalehes¹ ilmunud loos keerles fookus mitmel korral raha ümber. Kuid kas see on tõesti küsimus, mille puhul on eetiline raha lugeda? Riigi ülal pidamine ongi kallis, eriti väikese rahvusriigi.

Debatti tsiviilkaitse üle on vaja praegu

Tsiviilkaitse arengute üle käivat arutelu tuleks alustada just praegu, mil valitsetakse järgmine Riigikogu koosseis. Juba seetõttu, et erakondade valimisprogrammides on üsna erinev arusaam ja suhtumine on tsiviilkaitse üksikute komponentide (nt varjendite) suhtes.

Mis puudutab võimalikku seadusemuudatus, tasub meeles pidada, et eraomandile kohustuse panemine eeldab kas ehitusseadustiku muutmist või riigikaitselise koormise panemist.¹⁴ Iga koduomaniku huvides on teada, mis plaan nii riigil kui Riigikokku pürgivatel erakondadel selles teemas on.

Valimisprogrammidest lähtub mitmeid murelikuks tegevaid asjaolusid nagu kalduvus elamufondi omanike ebavõrdsele kohtlemisele, selgusetus tulevaste ülesannete ja kohustuste jagunemises, ebamäärasus toetamise ja nende põhimõtete asjus.¹⁷ Eraldi tuleb esile tuua sedagi, valitseb ka mõistete ebaselgus – räägitakse läbisegi varjumisvõimalusest, -kohast ja varjenditest. Mõned erakonnad on selles osas siiski konkreetsed, mis on oluline valijale, sest mainitud varjeehitised pole kaitsevõimelt võrdsed.

Ehk tasuks alustada ka juhendmaterjali loomisega, võtta lahti Tallinna Tehnikaülikoolis loodud varjendite näidislahendused ning teha kalkulatsioonid. Alles nende tingimuste täitmisel on võimalik tegelik ühiskondlik arutelu ning mõistlikud otsused teemas, kus kaalul on inimelud.