Kriisiaegsed rahaeraldised lisaeelarvest ja reservist on oma sisult toimetulekutoetused, need ei ole mõeldud püsivalt ja pikaajaliselt võimekuste tõstmiseks. Sisejulgeoleku valdkonnale antud rahast, mis on kulunud viimaste aastate kriisides näiteks ajutise piirikontrolli taastamiseks, Ukraina sõjapõgenikega toimetamiseks või sireenide hankimiseks, on saanud omamoodi kummaline kauplemisargument.

Võiks isegi öelda, et hiljutises rahandusministri retoorikas on sellest saanud justkui reservist ministeeriumile antud laen, mida tuleb nüüd kärpe korras tagasi maksma hakata. Sest – šaakalid, kuidas te julgesite teistest rohkem raha saada?

Kui räägime sisejulgeolekuvaldkonna võimekustest ja palkadest, siis tuleb mõista, et räägime töökohtadest, kus iga päev riskitakse oma eluga ning seejuures vastutatakse ka teiste inimeste elu ja tervise eest. Seda ka kriisiväliselt. Selleks, et päästeala töötajad saaksid seda teha, on vaja tõeliselt häid töötajaid.

Põhjusega on kehtestatud ranged kriteeriumid, mitte igaüks ei sobi politseinikuks ja päästjaks. Väljaõpe on mahukas ning kui keegi usub, et väljakutsete vahepeal päästjad jõude lebavad, siis eksite. Pidevalt peab hoidma korras varustust, aga ka veenduma, et osatakse kõiki vajalikke ülesandeid täita – see tähendab pidevat harjutamist.

See on nende igapäevane töö, ent lisagem sellele veel kriisioludes toimuv. Kui hästi meelde tuletada, siis viimastel aastatel on neil tulnud tegeleda ajutiselt piiridel valve taastamisega, aga ka näiteks Saaremaa ja mandri vahelise isolatsiooni haldamisega koroona ajal, rääkimata lumetormidest, reostuskriisidest ja muust läbi tulemised.

Politseinikud on pidanud tegelema sotsiaalse distantseerumise kontrolli, aga ka näiteks MEM Cafe sarnaste juhtumitega või Ukraina põgenike aitamisega. Häirekeskus on samuti ülekoormatud, näiteks üks tuttav sai keset ööd helistades kuulda „olete ootejärjekorras, helistame teile tagasi“ stiilis automaatvastust.

Päästja ja politseinik pole lihttööline

Ei saa eeldada, et vabatahtlikud jõud lahendavad kõik päästevaldkonna inimressursi
probleemid, kõiki ülesandeid neile delegeerida ei saa. Nii ei või näiteks teatud ülesandeid vabatahtlikud päästjad täita, samuti on piiratud abipolitseinikele lubatud toimingud.

Seda ka põhjusega – 40-tunnise väljaõppe läbinud abijõud ei saa olla võrdväärne aastaid oma eriala süvitsi õppinud spetsialistiga. Sellest lähtuvalt ei ole neil abilistel õigust ka kõiki ülesandeid täita (nii see peakski olema, ka nende endi ohutuse tagamiseks), pelgalt vabatahtlikkusele toimivat sisekaitset üles ehitada ei
saa.

Mõelgem sellele, kui järgmine kord näete päästemasinat möödumas – seal on vähemalt 8 suurt kappi kõikvõimalike tööriistadega, mida peab meeskond nii individuaalselt kui kollektiivselt ka une pealt oskama kasutada.
 
Kui tervishoiutöötajate jaoks sai akuutne kriis läbi COVIDi viimaste suurte lainetega, siis päästeala töötajad on otseselt mõjutatud Ukraina sõjast. Seda nii põgenike abistamise kui oma valdkonna võimekuse tõstmise vajadusest lähtuvalt.

Kui rääkida päästjate või politseinikega, tuntakse tõsist muret – kuidas me peaksime oma tavapärase töö ja vajalike võimekuste tõstmisega edasi liikuma, kui valdkonnast oodatakse kärbet?

Olukorras, kus riigi reaalne evakuatsioonivõimekus on arvestanud 10 000 inimesele, puuduvad varjendid ning tõsta spetsiifilise päästetöö võimekust (nt. inimeste rusude alt päästmine või demineerimine), ei ole planeeritav kärbe kuidagi reaalsusega kontaktis. Vastupidi – nagu ütles siseminister Läänemets, raha on hoopis juurde tarvis.

Pidage vastu, Excel kannatab kõike

Sisejulgeoleku valdkonnas praeguses julgeolekuseisus Exceli tabeli põhiseid kärpeid teha tekitab tõsist kummastust, seda pehmelt öeldes. Näib, et Exceli puhul on tegemist omamoodi alternatiivreaalsusega, kus eelarveridades saab kõik võimalikuks, eelarvearuteludel lahtrites toimuv on bürokraatliku maagia meistriklass. 

Elulise näitena võib näiteks siseturvalisuses kokku hoida raha komandojuhtide pealt, kui jagada üht juhti kahe või rohkema komando vahel. See, et komandopealiku tööaeg kulub märkimisväärselt kahe objekti ja meeskonna vahelt sõeludes, ning negatiivsed mõjud mõlema meeskonna pikaajalisele töövõimele on pisiasi, Exceli valemisse ei mahu.

Paber kannatab kõike, nüüd teeb seda ka Excel.

 Kas need Exceli read on kunagi arvestanud ka sellega, et mis juhtub kui vahetusse tuleb üleväsinud teenistuja, kes käib tööl ka erasektoris, et kuidagi ära elada? Ilmselt mitte, sest Exceli maailmas eksisteerivad vaid keskmised inimesed, kes saavad keskmist palka ja töötavad vaid ühes organisatsioonis.

 Kärpeprotsess pole olemuselt midagi muud, kui otsustusprotsess püüdmaks leida
rahapuudusele lahendust. Seda ei saa teha aga silmaklappidega, võtmata arvesse reaalsust, praegune julgeolekuolukord iseenesest välistab igasuguse kärpe sisejulgeoleku valdkonda.

Lõpetuseks tasub küsida – kui räägime sellest, et proportsionaalselt peaksid kõik kärpima, siis kas ka Kaitseministeeriumilt seda oodatakse? Sellest ei julge keegi isegi iitsatada, et kaitsevaldkonnast midagi ära võtta. Nii see peabki olema, ent kui kogu arusaama riigikaitsest taandub vaid rindele ja Eesti elanikele öeldakse Venemaa endist presidenti Dmitri Medvedevit1 eeskujuks võttes – просто денег нет, вы держитесь здесь, вам всего доброго, хорошего настроения и здоровья! (lihtsalt raha ei ole, aga te pidage vastu, kõike head, head tuju ja tervist teile!), on meil tegemist tõsise ja vastumürki vajava Exceli üledoosiga.

× Arvamuslugu on ilmunud 31.08.2023 Postimehe veebiportaalis ja 01.09.2023 artiklina paberkandjal. Foto: eurosärk (Pexels, 2016).

Kasutatud allikad: