Ka ajakirjaniku otsestele küsimustele varjendite kohta saab vastuseks endiselt jutu varjumiskohtadest, paneelmajade keldrite ümberehitamisest ja vabatahtlikkusest. Siinkohal tasub mõtestada, miks proovitakse sõna varjend ka otseste küsimuste puhul vältida.

Nimelt on varjend ja varjumiskoht, veel enam varjumisvõimalus täiesti erinevad asjad. Varjend on eriotstarbeline allmaarajatis, mis vastab teatud rõhu ja muude parameetrite talumisvõimekusele. Need, mis meil praegu Eestis olemas on, avalikud varjumiskohad, ei täida mitte kuidagi tõsiseltvõetava varjendi nõudeid.

Avalik varjumiskoht on lihtsalt muidu avalikus kasutuses olev maja või rajatis, mis on mõeldud esmaseks ja ajutiseks varjumiseks juhul, kui leiad end tänavalt. Selleks võib olla vallamaja, kultuurimaja, linnaosavalitsuse hoone ja muu taoline. Saates kuuldu järgi piisab sellest, sest kohe pärast esimesi rünnakuid peaks toimuma evakuatsioon ja justkui polegi päris varjendeid vaja. Siit aga tõstatub omakorda küsimus – kuhu on plaanis need inimesed evakueerida?

Vastustes mainis minister ka evakueerimisvõimekuse tõstmise plaane, aga see kirjeldab küll olulist, aga võrdlemisi lühikest protsessi. Hoopis keerulisem on küsimus sellest, kui tuleb rindemaakondi terves ulatuses pikaks ajaks, kuudeks ja ehk isegi aastaks või pikemaks ajaks ümber asustada. Nii jõuame sisepõgenike kontseptsiooni juurde, mis on Ukrainas siiani aktuaalne teema.

Sisepõgenik on inimene, kes on riigisiseselt pidanud oma elukohast evakueerima. Ukrainast eristab meid ses teemas aga strateegilise tagala puudumine – 100 kilomeetrit kaotatud territooriumi tähendab juba valmistumist Suur-Tallinna kaitsmiseks ehk kohad, kuhu inimesi evakueerida, võivad jääda üsna kiiresti äärmiselt piiratuks.

Evakueerimine ometigi eeldab, et on inimesi kuhugi evakueerida. Millised omavalitsused täna selleks valmis on, et majutada üleöö mitte 10, vaid tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid inimesi? Siinkohal Tallinki laevade peale loota ei saa, osalt mahutavuse, teisalt vastupandamatu sihtmärgiks saamise tõttu.

Eeldades, et evakuatsioon suudetakse läbi viia ning ka näiteks Saaremaa või Hiiumaa omavalitus on valmis võtma vastu 10 000 uut inimest, tekib küsimus teenustest. Peale esmase majutus- ja toitlustustingimuste loomise vajab siseriiklik põgenik ka perearsti, mingil hetkel tekib küsimus haridusteenuste osas ja nii edasi.

Kas omavalitsused on selleks kasvõi teoreetiliselt valmis? Oleme ju omast käest näinud, kuidas Ukraina põgenike abistamisega on riigi ja kohalike omavalitsuse koostöös kerkinud esile kõiksugu kadalippe.

Ukrainast teame ka seda, et õhurünnakute sihtmärgiks võivad ka saada muust sõjategevusest puutumata jäänud alad ehk siis just need piirkonnad, kuhu elanikud on evakueerunud. See tähendab, et ka evakueerunud inimetel ja omavalitsuste elanikel on samuti vaja end kaitsta. Nii jõuame tagasi selleni, et meil on vaja oluliselt varjumisvõimekust tõsta, sest evakuatsioon ei paku kaitset õhurünnakute eest.

Varjumisvõimekuse all saame Ukraina kogemust arvestades rääkida aga vaid pikaajaliseks, näiteks terveks ööks mõeldud lahendustest. See eeldab kanalisatsiooni, tualettruumi, ka magamisvõimaluse olemasolu. Eraldi rajatistena selliste võimaluste loomine võib tunduda esmalt kallis, ent avalikud varjendid saaksid rahuajal Soome eeskujul täita muud funktsiooni. Olla näiteks jõusaal või laoruum ja seeläbi ka renditulu teenida, tingimusel, et pind vabastatakse teatud tundide jooksul.

Maailmas on olemas kõiksugu lahendusi, kuidas varjendite kui betoonist allmaarajatiste süsteemi oma riigi vajadustele kohandatud on. Suutlikkus oma elanikke varjendites kaitsta on üks elementidest, mis tõmbab eraldusjoone Põhja- ja Ida-Euroopa mõtteruumi vahele. Ja siin pole paslik rääkida sellest, et kunagised varjendid said rajatud tuumahirmus – Ukraina kogemus on näidanud, et ka tuumapommita läheb varjendeid sõjas pidevalt tarvis. Ka Soome on alles hiljuti revideerinud oma varjendite mahutavusvõimet ning ilmselgelt mitte tuumaohust lähtuvalt.

Praegu oleme kaugenemas Põhjamaades ja minemas sama teed näiteks Lätiga, kus on otseselt välja öeldud, et enese päästmine on kodaniku enda asi.² Leedul seevastu on võimekus oma inimesi vähemalt osaliselt varjenditesse suunata, lisaks olid leedukad ka nobedamad ehitussektorile uute suuniste andmises.³

Ka Eestis on vaja vähemalt kaaluda avada debatt varjendite vajalikkuse üle, mis on eriotstarbelised betoonist allmaarajatised ehk varjendid Soome ja Rootsi mõistes. Mitte kordatehtud keldrid, mitte nelja seinaga aknata ruumid, vaid päris varjendid. Eesti inimesed väärivad vähemalt seda debatti, mitte umbmäärast juttu varjumisvõimalustest ja vabatahtlikult keldrite korrastamise peale lootmist. See võiks olla ehk uue Riigikogu koosseisu üks elanikkonnakaitse teemadest, mille arutamine Eesti inimeste heaks ette võtta.