Elanikkonnakaitse rallit niimoodi sõita ei saa
Päästeameti peadirektor sõnas hiljutises intervjuus, et elanikkonnakaitsele on antud täiskäik.1 Olukorras, kus elanikkonnakaitse seisu ei saa hinnata isegi rahuldavaks, on käigukast pigem kinni kiilunud ning rattad käivad porimülkas ringi, poriga saavad tõsisemas kriisis seejuures pihta elanikud.
Tippametnike ning valdkonna eest vastutava ministri poolt kostuv kiidulaul pole aga kuidagi kontaktis ei Ukraina reaalsusest lähtuva elanikkonnakaitse arenguvajaduste ega tegelikkusega. Eestil on olemas küll paberil olev elanikkonnakaitse kontseptsioon,2 aga sisuliselt seda täidetud pole. Ettenähtud võimekused on jäetud rahapuudusel arendamata vaatamata pea kaks aastat kestnud Venemaa agressioonile Ukrainas.
Seejuures saame siseministri sulest lugeda,3 et meie elanikkonnakaitset arendatakse justnimelt Ukraina kogemusest lähtuvalt. Varjumiskohtade kleepsutamine, endiselt puuduv ning loodetavasti 2024. aasta lõpuks valmiv sireenivõrk, mis valmib stabiilselt alates 2022. aasta suvest4 ning fakt, et ehitame siiani uusi avalikke hooneid – näiteks koole ja lasteaedu – ilma varjenditeta, tekitab küsimuse – millist Ukraina kogemust silmas peetakse?
Leebe see ju igatahes olnud pole, mida võiks eeldada Eesti elanikkonnakaitse tibusammul arendamisest. Ukraina kogemus sõjas Venemaaga on kõigiti näidanud, et Kreml kasutab tsiviilelanikkonna ründamist ja terroriseerimist nii taktikalise kui strateegilise relvana.
Rohke pildi- ja videomaterjal paljudest Ukraina linnadest ja asulatest koos ülevaate raportitega on ümberlükkamatult kinnitanud loodetavasti ka kõige naiivsematele elanikkonnakaitse lillelastele, et meie agressorist naaber ei pea sõjakuritegusid millekski.
Vastupidi, see on osa sõja argipäevast ja strateegiast,5 kuhu tõmmatakse kaasa ka tsiviilisikud – näiteks 2023. aasta veebruarikuu seisuga moodustasid elamuhooned 37,3% kõikidest otsestest infrastruktuurikahjudest.6 Inimkannatuste põhjustamine on Venemaa jaoks oluline relv, sealse võimuladviku väärtusruum on paraku seda võimaldav.
Liialdamata võib öelda, et vene imperialism ning sellega kaasnev brutaalsus on Eesti jaoks alatine eksistentsiaalne oht. Mõneti võib vastutavate poliitikute ja ametnike pimesi korrutamises, et Eesti elanikkonnakaitsega on kõik hästi – koormus on suur, aga astume õiget jalga – analoogi näha koroonakriisiga.
Ka siis tuli alles viiruse levikuga ilmsiks, et Eestil polnud riiklike varudena näiteks isikukaitsevahendeid. Ja seda vaatamata asjaolule, et Terviseamet oli viimased kümme aastat järjepidevalt kirjeldanud pandeemiat kui väga tõenäolist ja raskete tagajärgedega ohtu7,8 ja Siseministeerium kaardistanud massvaktsineerimise murekohti.9
Püsirahastust oodates
Püsirahastusest oleks võinud kujuneda esimene, nähtav samm elanikkonnakaitsele väljumaks koomapalatist, kuhu Eesti poliitikud on järjekindla töötulemusena meie elanike kaitset surunud sama jäiga haardega nagu hullumaja suunas patsienti talutavad käed. Ajal, kus täiemahulise sõja algusest möödub tuleval Vabariigi aastapäeval juba kaks aastat ning Krimmi ja Donbassi hiiliva okupatsiooni algusest 10 aastat, jääb ebaselgeks, miks Eestis elanikkonnakaitse jaoks vahendite eraldamine endiselt niivõrd raske on.
Justnimelt vahendite eraldamist – eelkõige fikseeritud protsendina SKPst – vajab elanikkonnakaitse, et tekiks eeldus selle jõuliseks arendamiseks. Kahjuks tuleb tõdeda, et siseministri valimiseelne ettepanek 0,5% SKP pühendamisest elanikkonna kaitsmise ettevalmistusteks,10 reaalselt toimiva ja inimesi kaitsva süsteemi ülesehitamiseks, jäigi sisutühjaks odavaks valimisloosungiks, mida lollitatud valija või mures siseturvalisuse töötaja sai parimal juhul lugeda huultelt endale teadmiseks.
Jääb vaid loota, et sedagi loosungit ei tulnud sisse osta mõnel agentuurilt, ent mine tea.
Tasub meeles pidada, et meie konservatiivselt vanamoelised põhjanaabrid peavad elanikkonnakaitset elementaarseks oma inimeste kaitsmisel, aga ka reservarmee motivatsiooni hoidmisel. See on teisel pool Soome lahte põhimõtteline väärtus, sealsed reservväelased saavad rindele minnes oluliselt kergema südamega hingata, sest nende lähedased on tagalas piisavalt kaitstud.
Eestis ei ole me suutnud seda kindlustunnet tõsta – näiteks avalikud varjumiskohad või püstitamata sireenid, aga ka madal evakueerimisvõimekus seda lihtsalt ei võimalda.
Tarvis on riigimehelikkust
Elanikkonnakaitse arendamisest rääkimise osas on hakanud levima kurb tendents – olukorra teatav naeruvääristamine. Nii kuuleme, et Soome tee elanike kaitsmisel oleks Eestis pigem kohati hullumeelne idee, mida illustreerib hästi intervjuu Päästeameti peadirektoriga,11 kus viimane kasutas äärmuseni minekut öeldes, et uut maa-alust Eestit pole vaja inimeste kaitseks ehitada.
Ühelt poolt jääb naeruvääristamise keerises mulje, et soomlased, aga ka rootslased* on põhimõtteliselt rumalad ja millestki valesti aru saanud ning teisalt, et inimesed, kes paremat elanikkonnakaitset nõuavad, kas oma lähedaste, laste või kogukonna heaks, ei ole realistlikud.
Olgu siinkohal öeldud, et selline valik ning praeguse olukorra hägustamine teenib vaid üht – päevapoliitilist eesmärki. See, et me ei räägi olukorrast sisuliselt ning soovime ka avalikus diskursuses näiteks varjumise teema juures detailidest mitte rääkida,11 ei ole kasulik ei siseturvalisuse töötajatele, ammugi mitte elanikele.
Ka mitte valdkonnale endale, sest avalikult vaid näo päästmiseks korrutades, et elanikkonnakaitse läheb edasi täiskäigul ja igaüks vastutab enda eest ise, pole lootustki valdkonda raha juurde tuua. Lisaks on see lihtsalt kurb ja pettumust valmistav – kui nii põhimõttelises teemas nagu elanikkonnakaitse, kaob Euroopas toimuva sõja ajal riigimehelikkus ning jääb järele vaid reitingupoliitika, oleme jõudnud uue poliitmülka tasemeni.
On arusaadav, et riigil on näpud põhjas ning ei saa ometigi tunnistada, et elanikkonnakaitse pole hädavajalik prioriteet, kuhu vähest raha enam kui näpuotsaga jagada. Kuniks valitsus ei leia elanikkonnakaitsele jätkuvalt püsirahastust nagu omal ajal NATO 2% täitmiseks, tuleb tõsiselt mõelda kas on üldse alust rääkida Eestis laiapindsest riigikaitsest – kui ootame elanikelt oma võimaluste piires riigikaitsesse panustamist, peab riik ka maksimaalset võimalikku kaitset vastu pakkuma.
Pidevalt inimestele uusi nõudmisi ja tingimusi esitades ning samal ajal elanikkonnakaitses hämades hakkab kaitsetahe ühel hetkel mõranema. See on laiapindse riigikaitse küsimus, sest meie piirkonnas olevate ressursside ja esmaste abivägedega ei ole võimalik pidada kuude või aastate pikkuseid kaitselahinguid ilma tagalat kaitsmata.
Elanikkonnakaitse vajab parlamendi tähelepanu
Tagalat varitsev oht ei kao kuhugi, meie liitlased ukrainlased puutuvad sellega igapäevaselt kokku ka 2024. aastal ning tuleb hakata päriselt nende kogemusest lähtuvalt elanikkonnakaitset arendama. Siinkohal tuleks loobuda ka sellistest hoiakutest, et elanikkonnakaitsega oleme nüüd Ukraina sõjaeelsele tasemele jõudmas.
Ega ikka ole küll, sest teatavasti töötasid sireenid Ukrainas sõja esimesest päevast12,13 ning juhatasid elanikke varjuma, nii varjumiskohtadesse, varjenditesse kui metroosse. Ukraina reaalsus kaks aastat hiljem väljendub ka maa-aluste koolide rajamises näiteks Harkovisse,14,15 kus millegipärast puudub arutelu varjumiskohtade teemal kui reaalselt kogetakse kaudtulelööke ja õhurünnakuid tsiviiltaristu pihta.
Kui rääkida, et elanikkonnakaitse arengule on antud täiskäik, siis olukord meenutab pigem õppesõitu, kus pidevalt läheb segi sidur, pidur ja gaas, rääkimata sellest, mis on käigukast. Ometigi on soojas salongis istujale pilt vastupidine, mootor töötab täisvõimsusel, rattad pöörlevad, vahest viliseb isegi kumm, mida on hea sotsiaalmeedias näidata. Kuhugi edasi aga ei jõuta, rattad käivad parimal juhul ringi ja poriga saavad pihta elanikud.
Elanikkonnakaitse roolikeeraja ja kaardilugeja saavad vaid pärast Kreisiraadio16 kombel tõdeda – pidime ju vasakule keerama ja niimoodi ju rallit sõita ei saa, kus nõudlikud elanikud soovivad elanikkonnakaitsest enamat. Ja oleme ikka sõbrad edasi – teie küll porised, aga midagi hullu ju pole – ikka juhtub!
See ei ole aktsepteeritav. Meil on teatavasti parlamentaarne vabariik, kus kontroll elanikkonnakaitse ja selle arendamise üle peaks toimuma Riigikogu tasandil. Kuniks Eesti riigis puudub ametnikkond ja poliitikud, kes tahaks ja julgeks võtta valdkonna arendamise eest vastutus ehk lõpetada asendustegevused, pole võimalik elanikkonnakaitse arendamiseks rallit sõita.
Sealjuures tuleb meil justnimelt viimast teha, et saaks ühel heal päeval kauges tulevikus järgi jõuda riikidele, kus väärtustatakse inimelu enam. Elanikkonnakaitse eest vastutajad peavad hakkama andma rutiinselt ja avalikult aru Riigikogus, et tekiks arusaam, mismoodi see sisuta täiskäik välja näeb ja kas üldse on porimülkast välja saadud.
*2024. aasta algul oli Rootsis umbes 65 000 varjendit, kuhu on võimalik pea 7 miljonil inimesel varjuda.17
× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 30. jaanuaril Eesti Päevalehe veebiportaalis ja 31. jaanuaril Päevalehe paberkandjal (nr. 13, lk 3). Foto: hüljatud Zaparožets Luhanski oblastis (Tatiana Travel, Pexels, 2024).
Kasutatud allikad
5 Garamone, J. 2022. Russia Trying Terror Attacks on Ukrainian Civilians. U.S. Department of Defence, 17.10.2022.
6 KSE. 2023. Report on Damages to Infrastructure Caused by Russia’s War against Ukraine One Year after the Start of the Full-Scale Invasion. Kyiv School of Economics, 01.03.2023.
9 [Anon.], 2013. 2013. aasta hädaolukordade riskianalüüside kokkuvõte. Siseministeerium, lk 83-84.
10 Läänemets, L. 2022. Elanikkonnakaitsesse tuleb investeerida 0,5 protsenti SKT-st aastas. Postimees, 14.10.2022.
11 Anvelt, K. 2024. Päästeameti peadirektor: uut maa-alust Eestit pole vaja inimeste kaitseks ehitada. Eesti Päevaleht, 16.01.2024.
12 Hodge, N., Kottasova, I. & Regan, H. 2022. Russia launches military attack on Ukraine with reports of explosions and troops crossing border. CNN, 24.02.2022.
13 Soler, L. N., Vicente, J. & Perez, M. H. 2023. After a year of war, air raid sirens have sounded more than 15,000 times in Ukraine. El Pais, 23.02.2023.
14 Higgins, C. 2023. Subway schooling: the Ukrainian children taking class in metro stations. The Guardian, 27.09.2023.
15 Hnidyi, V. 2023. East Ukraine’s Kharkiv builds underground schools as Russia keeps up attacks. Reuters, 17.11.2023.
Jaga postitust:
