Vihastada tasub elanikkonnakaitse seisu pärast
Rohkelt kõlapinda saanud ning emotsioone kergitanud linnaruumi näitus „Hetk“ toob tõlgendustes tähelepanu alla ka elanikkonnakaitse olulisuse. Selleski valdkonnas on pilt ehmatavalt kurb.
Linnaruumi ilmunud näitust1 võib arusaadavalt olla valus, ebamugav või ehmatav näha. Kogu näituse ümber käivas emotsioonide tormis tasub mõelda aga sellele, mida saame teha praegu, et piltidelt vastu vaatava võimaliku tulevikustsenaariumi korral oleksid meie inimesed võimalikult hästi kaitstud.
Kui näituse puhul on üldjuhul valik, kas seda vaadata või mitte, siis elanikkonnakaitsest tuleb rääkida olenemata sellest, kui väsinud või tüdinud keegi pidevast kriisist ja pea viimseni pingul julgeolekuolukorrast on – olukord ei muutu paremaks, kui pea liiva alla peita.
Vastupidi – olukord muutuks paremaks sellest, kui sarnaselt riigikaitsele saaks tugevam ka meie tsiviilkaitse. Seda nii indiviidi, kogukonna, ent ka omavalitsuste ja riigi tasandil. Tugev tsiviilkaitsesüsteem aitaks maandada vähemalt teatud hirme ja ärevust. Selleks on vaja aga valdkonnale tähelepanu ja raha, et ka õigusselgus anda, see oleneb aga otseselt inimeste nõudlikkusest.
Kui oleme rahul, et ka uutes ehitatavates lasteaedades ja koolides pole varjendeid või sellega, et sireenide püstitamine venib üle kahe aasta pikkuseks protsessiks, polegi süsteemil põhjust end muuta. Kui lepime asjaoluga, et Euroopas toimuva sõja ajal pannakse pealinnas kinni päästekomando, ongi poliitiku jaoks kõik korras.
Seega tasub näitust kohates ning kaasuvaid emotsioone läbi elades tasub endalt küsida – kui hästi on meil riigis lood elanikkonnakaitsega?
Muidugi tuleb küsida ka iseenda, pere, sõpruskonna või kogukonna ettevalmistuse kohta, ent näituse piltidelt nähtavate stsenaariumide puhul tekivad ilmselged küsimused varjumise, evakuatsioonivõimekuse, ent ka päästevõimekuse kohta.
Need on teenused, mida üksikisik ei saa endale vaid enese võimetest sõltuvalt pakkuda. Olukorras, kus riik on elanikkonnakaitsele nelja aasta peale ja valitsemisalade üleselt andnud kokku 80 miljonit eurot, ei ole see kahjuks piisav. Tegu on poliitilise otsustuskohaga, Päästeamet on korduvalt valdkonna arendamiseks riigieelarvest taotlusi teinud, ent kuidagi ei leita vahendeid nende täiemahuliseks katmiseks
Seega peakski piltide asemel kurvastama, vihastama ning nördima panema praegune olukord, kus Ukraina ründamisest saab sel nädalal kaks aastat ning meil pole endiselt elanikkonnakaitse püsirahastust. Pole ka varjendeid, sireene ootame kaks aastat ning ka õigusruumis valitseb segadus.
Sõjalises riigikaitses vahendid ja selgus ju õigustatult leitakse, sest see on prioriteet, millest ei saa mööda vaadata. Elanikkonnakaitse on aga sõjalise kaitse mündi teine pool. Mobiliseeritakse ju ikka tagalast ning ka majandust hoiab ülal tagala. Haiglad on tagalas, koolisüsteem – samuti tagalas
Seega – kui tundsid viha näitust vaadates – uuri, mida on Sinu poolt valitud poliitik või erakond elanikkonnakaitse valdkonnas teinud. Võid üllatuda ning ka vihastada, sest tegevusi ning valdkonna eest seismist on olnud kasinalt. Oleme juba kaks aastat mööda lasknud ning on viimane aeg, et ka elanikkonnakaitse saab stabiilse püsirahastuse ja prioriteetsuse – kriisi on lihtsam ja ka kulutõhusam ennetada.
Aeg, milles me elame ning soov inimesi tagalas kaitsta peaks olema igale poliitikule motivatsiooniks selle eesmärgi poole liikumises. Seni on vastav motivatsioon arusaamatutel põhjustel kahjuks puudunud. Nii edasi minna ei saa, see ei ole kohane, ning praeguseks – ka moraalne ega eetiline.
× Anne-May Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 20. veebruaril Eesti Päevalehe veebiportaalis. Foto: kõmuline fotonäitus ‘Hetk’ (Kriisiuuringute Keskus, 2024).
Kasutatud allikad
1 Gortfelder, B. 2024. FOTOD | Tänavapilti ilmusid reklaamtahvlid, millel kujutatakse purustatud Tallinna. Linn ei pea seda õigeks. Delfi, 19.02.2024.
Jaga postitust:
