Eesti otsib taskusireeni
Kuigi üks ikoonilisemaid näiteid elanikkonnakaitse eesmärkidel hädaolukordade hoiatuste massilisest rakendamisest pärineb Teisest maailmasõjast, kui 3. septembril 1939 kõlasid Londonis maailma esimesed õhurünnakust teavitavad sireenid,2 on see Ukraina igapäevane reaalsus alates 24. veebruarist 2022. Seevastu teated laiapindse elanikkonnakaitse Eesti areenilt meenutavad kangesti kilplaste seiklusi.
Ohuteavituse valdkond on nimelt seisus, kus praeguse SMS-süsteemiga jõuaks ohuteavitus kõigi Eesti inimesteni poole tunni (sic!) jooksul. 30 minutit on lootusetult hilinenud reaktsioon, mida ilmestab üha levinum agressori taktika anda esmalt tsiviiltaristu pihta esmalöök ja seejärel kui objektile saabuvad päästjad ja meedikud järgneb korduslöök.3
Ka sireenid saavad kohe-kohe üles juba viimased kaks aastat4 ning nüüd otsitakse taskusireenide uut võimekust, mille oleks saanud ukrainlaste õhualarmi äpi (Повітряна тривога) näitel ühe võimekusena riigiäpi külge liita. Seekordne uudismõiste taskusireen oma definitsioonilt tähendab Ukraina näitel nii eraldiseisvat rakendust, ent ka võimekust seda juba olemasolevate ametlike rakenduste (nt. Digital Kyiv – Київ Цифровий) külge liita.
See tähendab, et telefonis on rakendus, mis hakkab niiöelda „karjuma“, kui inimese viibitavas piirkonnas õhurünnaku oht tuvastatakse. SMS süsteemiga võrreldes on kasu ilmne – see on kiirem ning karjuvat telefoni on keerulisem mitte märgata kui SMSi. Viimase võib inimene lihtsalt sõna otseses mõttes maha magada ning ohuteavitus ei täida siis oma eesmärki – inimene ei saa ohust õigeaegselt teada, mis võimaldaks tal näiteks varjuda eeldusel, et tal on kuhugi üldse varjuda.
Siinkohal on oluline meenutada, et juba 2019. aastal võttis Ukraina juhtmõtte “riik nutitelefonis” all kasutusele programmi “Digitaalne riik”, rakendades e-valitsemise vahendeid ja arvukaid elektroonilisi teenuseid koos selleks loodud Digitaalse Ülemineku Ministeeriumiga. Digitaliseerimisreformi ühe edukama projekti tulemusi on eelmainitud DIIA, mida ukrainlaste abil meiegi Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium arendas mRiigiks veel eelmisel aastal, ent mille minister Tiit Riisalo otsustas lõpetada.5
Eesti poolelt arendasid toona 810 000 euro eest mRiigi rakendust terve rida RIA ametnikke, mille aluseks oli konkreetne plaan, toetus kindlale arhitektuurile ja pidevad suunised nii asutuse kui ministeeriumi juhtkonnalt.5
Kahjuks ei saatnud ukrainlastega koos arendatud äppi teatavasti edu ning sellest loobuti suure meediakära saatel, mis põhjustas nii mõnelegi rakenduse arendamisega seotud riigiametnike seas segadust. See on näide sellest, et laiapindsust Eesti kaitsmises ei ole.
Puudub arusaam sellest, mis on laiapindsus ja mis moodi see välja näeb kui pehmelt öeldes vasak käsi ei tea, mida parem käsi teeb ja kui teabki, siis koostööst on asi kaugel.
Arenduses olnud Eesti mRiigi rakendusele oleks olnud võrdlemisi lihtne taskusireeni laiendust juurde luua nagu seda tehti kiirkorras Ukrainas nt. Kiievi ametlikule äpile. Nii võiks olla Eestis ohuteavituse võimekus riigiäpi üks osa. Taskusireenide võimekuse otsimine ja loomine on ju igati õige, see on Ukraina kogemusest õppimine – küsimus on, kuidas seda teha.
Siiski on jätkuvalt vastuseta põhimõttelised küsimused – miks ei suudeta Eestis, kus on niigi napid ressursid, luua elanikkonnakaitse lahendusi läbimõeldult, süsteemselt ja koostöös teiste riigiasutustega? Miks on vaja duubeldavaid süsteeme ning asju kilplaste kombel ajada? Kuniks neile küsimustele ei ole vastuseid ning sisuline koostöö jääb enne-tee-siis-mõtle maailma sobivaks, on termin „laiapindne elanikkonnakaitse“ nagu lühianekdoot – mida pole, seda pole.
× Sofiia Kostytska ja Anne-May Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 20. märtsil Delfi veebiportaalis. Foto: telefon taskus (Valeriia Miller/Pexels, 2019).
Kasutatud allikad
Jaga postitust: