Sama mantra tapab vaikselt hiiliva kriisina elu ja kogukondi meie maapiirkondades olematu regionaalpoliitika tingimustes, kus kehtib vaid põhimõte – kui pole kasumlik, on mõttetu! 

Multifunktsionaalseks lahenduseks on nii Helsingi kui Praha¹ eeskujul metroovõrgustiku rajamine, mis täidaks ja lahendaks mitut suurt eesmärki ning probleemi. Esiteks tekib põhimõtteline võimalus luua tervet Suur-Tallinna regiooni strateegiliselt ja kiirelt ühendav kliimaneutraalsem ühistranspordivõrgustik, mis aitab jõuliselt vähendada autostumist ja parandada seeläbi ka üleüldist õhukvaliteeti linnaruumis. Pea igal kolmandal Eesti elanikul tekib seeläbi võimalus elada tervemat elu, säästes oma aega ummikutes istumise ning autokäpardlikus maksuprotsessides osalemise arvelt kui olulisel määral kahaneb vajadus sisepõlemismootorit igapäevaselt kasutada. 

Vähenev autode hulk linnaruumis omakorda võimaldaks luua metroovõrgustiku külge sarnaselt Prahaga täiendavaid maa-aluseid elanikkonnakaitsetaristu objekte ja neid omavahel ühendada.² Teiseks annab see hea võimaluse toetada Eesti majandust ehitussektori elluäratamisega, mis on suuteline omandama mõistliku aja jooksul vajaliku teadmiste ja oskuste pagasi läbi väliskoostöö, elanikkonnakaitse klaster ja teenused on siinmail sisuliselt olematud.

Kolmandaks võimaldab analoogne võrgustik kaitsta elanikke, rindemaakondadest pealinna saabujaid (sisepõgenikke) ning halvema puhul osutuda analoogselt Azovstalile pikka ja vastast maksimaalselt kurnavat vastupanu. Siinkohal on oluline rõhutada, et pealinn ei saa seda ilma riigi ega euroraha toeta teha, mitmetasandiline koostöö on vältimatu ja ideed rajada kesklinna tunnelid on praegu vaid poolikud lahendused,³ ent väga mõistlikud terviksüsteemi elemendid.

Senine praktika eurorahade meetmestamisel on sihitu ja suurema eesmärgita, tuues omavalitsustele vahel hoopis kohtuasjad kaela, Valga on selle üheks näiteks.⁴ Pooliku lahenduse kahjuks räägib seegi, et kord valmis ehitatud objekti ei hakka Eestis keegi ilma vääramatu jõu sunnita ümberehitama ühiskondlikku huvi ja elanike kaitset esikohale seades – kui midagi on valmis, siis nii ta ka suure tõenäosusega jääb.

Seniks, kuni pole elanikele reaalselt kaitset pakkuvaid lahendusi, peame loobuma nice to have muredest. Praeguses olukorras ei saa olla prioriteediks Keeniasse digiriigi lahenduste viimine või järjekordse kaheldava mõjuga kaasamisportaali ehitamine.⁵ Meie riigi prioriteedid tuleb radikaalselt ümber hinnata ja seada tähelepanu prioriteediks kõikvõimalike vahenditega praeguste ja tulevaste Eesti elanike jaoks suurte sammudega elanikkonnakaitse arendamine.

Riigi moodustavad ju inimesed, mitte majad ja autod – elanikud on ainus, kes siin ka väärtust loovad. Kui pole Eesti elanikke, pole ka ükskõik kui personaalset Eesti riiki, ega majandust, mida rohepöörata.

Kui jätame praegu elanikkonnakaitse suuremahulised sammud nii seadusloomes kui rahastuses tegemata, oleme võimaliku rünnaku korral väga halvas olukorras. Eesti uus visioon peab olema ehitada üles elanikkonnakaitse süsteem sarnaselt tšehhidele, soomlastele ja teistele Euroopa rahvastele, mis ei piirdu kleepsude ja koolitustega – praeguse seisuga ei tohi leppida. Tänane seis pole saatuse määratud, vaid paljude Eesti poliitikute elutöö tulemus, mis tuleb saata ajaloo prügikasti.

× Arvamuslugu (Hannes Nagel) on varasemalt ilmunud laiendatud mahus 3.04.2024 Delfi veebiportaalis. Foto: visiooni Tallinna metroost kui terviksüsteemist on loonud hispaania kunstnik ja graafiline disainier Raül Santín 2021. aastal (Raül Santín, 2021).                           

Kasutatud allikad