Kestva kuumalaine varjus on taaskord välja ujunud eelmisel aastal pooleli jäänud siseturvalisuse valdkonna kärpeplaan,¹ mida on aastaid eri ministeeriumites lihvitud. Seda vaatamata asjaolule, et viimase paari aastaga on Eesti ühiskonnas toimunud põhimõtteline turvatunde allakäik, mis tuleneb paljuski geopoliitilisest olukorrast, aga ka keskmise Eesti poliitiku jätkuvast hoolimatusest, mis ei võimalda luua elementaarseid seoseid riigi- ja elanikkonnakaitse vahel.

Näib, et laiapindse riigikaitse mõiste pähe tuupinud poliitikute jaoks on tagalas toimuv riigikaitse äärmisel juhul mõni kinnisvarahaldur või turvafirma, mis füüsilist objekti hooldab või valvab. See, et kinnisvaral või valvataval objektil on ka omanikud elanike näol on kõrgem matemaatika, mis kohane ikka ja vaid pehmodele.

Tallinnast kostub ooteliini lõputu kärpekorduse meloodia stiilis, et „head politseinikud tulevad ja lahendavad asja kuidagi ikka ära ning ehk sellist tuntavat turvalisuse nihet alla pole toimunud, turvatunne on jätkuvalt hea, sest ka ühiskonna üldine heaolu on kasvanud ja sellist järelevalvet enam ei taheta.”² Seda, kui palju on meie ühiskonnas kasvanud heaolu, eriti rahakotist tajutav stabiilsus, teavad vast kõige paremini ikka tavalised inimesed ja kohalikud omavalitsused üle Eesti, kes igapäevaselt nendega kokku puutuvad.

On kohatu rääkida siseturvalisuse valdkonna stabiilsusest, suuremeelsetest missioonitundega politseinikest (kes ehk ka tasuta töötaks?) ja inimeste vähenenud turvatunde ootusest ajal, kui kogu sõjaline riigikaitse relvistub hambuni.

Poliittehnoloogiast lähtuvalt on need jutupunktid arusaadavad, kuidagi on tarvis põhjendada, miks siseministeerium alles selle aastal algul pani tuimalt kinni järjekordse päästekomando (Koplis), samal ajal kui näiteks Soomes päästjate arvu hakatakse massiliselt suurendama. Erinevalt Eestist saavad sealsed poliitikud ja ametnikud aru, et tugev riigikaitse tähendab tugevat tagalat ja selle julgeolekut.

Meil saetakse aga julgelt sisejulgeoleku oksa. Ammu enne poisid kadus mõistus ja riigimehelikkus tervest valdkonnast. Ühiskond vahib ebakompentsuse võidukäiku abitult pealt nagu mõni (piiri)valvur kaamerast po(e)ivargust.

Preemia – mille eest?

Ilmselt ei tule see kellegile üllatusena ka järgmine aasta, et riigieelarvega on väga halvasti. Halvale seisule kainelt otsa vaadates on selge, et ühe kantsleri võrra väiksem koosseis ja preemiate kärpimine ei ole ootuspärane lahendus. Enne, kui pole näidatud eelarveridu, kuidas sellest kärbe kokku tuleb, tuleb olla valmis järgmistel kärpenimekirjas olevatel päästekomandodel.

Narva-Jõesuu, Värska ja Tõstamaa elanikel ei tasu kahelda selles, et “abi jõuab kindlasti kohale, aga hiljem”^1,3 kuna sealgi on heaolu vaid kasvanud ja ootused vähenenud – nii paistab Tallinnast. Võib-olla Narva-Jõesuu puhul tuleb keegi välja isegi välja kokkuhoidliku ideega, et mis oleks kui teeks lepingu agressorriigi päästekomandoga – odavam ju? Võib-olla isegi mõne kaubaartikli saaks niimoodi sanktsioonidest vabaks keerutada?

Eraldi tuleb aga rääkida (sic!) preemiatest – mis preemiaid oli üleüldse kavas välja jagada, kui töötulemusi lihtsalt ei ole?⁴ Kas järgmiseks hakkab president välja andma riiklikke autasusid eduka piirimonitoorimise operatsiooni eest, kus õnnestus distantseeruvalt jälgida ning täiuslikult raporteerida riigivara vargust? Igasugune jutt preemiatest praeguses elanikkonnakaitse seisus on kohatu, kui mitte öelda häbematu.

Nimelt on Eesti näiteks politseinike arvelt 100 000 elaniku kohta saavutanud absoluutse tipptaseme olles üks kõige mannetumalt õhukesem riik,⁵ mis suurema julgeolekukriisi tingimustes on kroonilise alarahastusega siseturvalisuse tõttu tõsistes raskustes.

See on üks paljudest üha sagedamini avalduma hakkavatest lillelapseliku juhtimise sümptomitest, kus mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest.

Täpsemalt jäljendame üha enam venepärast demokraatiat samal ajal seda aina valjemalt kritiseerides. Selleni viinud pidev optimeerimine, kus kõike soovitakse nutiseadmesse-digisse suruda ja kui sinna ei õnnestu, siis tullakse inimesi lollitama juttudega sellest kuidas enda vastutus ja vabatahtlikkus on parim asi.

Siseministeeriumi valdkonda on aastaid kärbitud, mis muudab selle omakorda rutiinseks püsitegevuseks ning järjekindel kulude kärpimine tähendab vältimatult isikkoosseisu kärpimist ning komandode sulgemist. See on omamoodi huvitav olukord, sest kui koondatakse siis ikka neid, kes päriselt turvatunnet tagavad ehk sündmuskohal reageerivad.

Ainus, kellel on heaolu kasvanud, on ehk lauaametnikud ja poliitikud. Kui oleks tahe sisuliselt ja solidaarselt kärpida, siis tuleks koondada mõned ministri nõunikud ehk solidaarselt kärpida ning lisaks – ikka solidaarsusest, vähendada ministri ja tippametnike palkasid 30%, keskastmejuhtidel 20% ja ametnikel 10%. Ülevälja kärbe tähendab, et see peab jõudma ka poliitiku rahakotti.

Kui oleks vähemalt ambitsiooni, siis tasuks see vabanev püsikululine summa suunata päästjate ja politseinike arvu suurendamisse ja minister võiks julgeda selle eest ka seista, lõpuni. Seda aga ei tule.

Siseturvalisus vajab mõistust

Täna võib öelda kindla veendumusega järgmist – riigil puudub täielik ülevaade ja arusaam sellest, mis asi on siseturvalisus, milleks seda vaja on ja eriti kellele seda vaja on, sest ärikeeles on heaoluühiskonda jõudnud klient ja tema vajadused jätkuvalt tuvastamisel. Raha ja kärpekäärid on taas rääkinud – siseturvalisus ei ole osa riigikaitsest, vähemalt mitte Eestis.

Ometigi tahavad ka praegu, rahuaja keerulises julgeolekukorras kõik, et politsei- ja piirivalveamet ei passi abitult ning distantseeruvalt pealt kui agressorriigi käsilased tulevad piiri lammutama. Pange tähele, me räägime täna mitte ainult Eesti Vabariigi piirist vaid Euroopa Liidu ja NATO välipiirist. See ununes peaministri, Riigikantselei ja Välismisteeriumi ja kes teab veel millise esimese sentimeetri⁶ lubaja jutupunktidest mõistagi välja.

Poi-skandaal on ehtne näide sellest, et siseturvalisus peab olema paks, mitte õhuke ning sinna on raha juurde tarvis. Kui meil pole piisavalt inimesi, kes suudaks poisid – rääkimata inimestest kaitsta, on neid liiga vähe, sest raha on liiga vähe. See on elementaarne matemaatika ning Vabariigi Valitsus tervikuna tuleb saata suvetööle, sest praegu lihtsalt süveneb mulje, et lihtsalt ei saada aru.

Taaskord tuleb tõdeda, et Kreisiraadio sketši «läbirääkimised»,⁷ mis iseloomustab nii tabavalt kogu riigieelarve kärpeatmosfääri, kus kõik “…we together we wanna have big.. noh mismoodi see käib, rahvas and…” toob esile lõpukssoovituse “…keeled suhu ja Euroopasse!”, mis on kahjuks tänaseni parim elanikkonnakaitse investeering, mis pakuks arvestatavat elanikkonnakaitset. Sedagi viljelevad kangesti kõik meie poliitikud, kes õhinaga ootavad ametikohti Brüsselis ja võimalust oma võsukesed läheneva kaose eest ära toimetada. Kõik hääletama – aga mõned hääletavad juba jalgadega.

PS! Ühe võimaliku kärpena on välja toodud ka IT arenduse edasilükkamine⁴ – ei tea kas see kurikuulus sireenivõrgustik, mis juba kolmandat aastat end püsti ajab saab nüüd kabelimatsu kui jääb tarkvarata? See oleks omaette pärl, sireen on, aga heli ei tule. Enam ei imestaks sellegi üle.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 3. juunil 2024 ERRi veebiportaalis. Foto: lollus võtab ohkama (Andrea Piacquadio/Pexels, 2022).

Kasutatud allikad