COVID-19 kriisijuhtimine vajab uurimist Eestiski
Eesti vajab põhjalikku koroonakriisi juhtimise riiklikku auditit ja uurimist, sest vastasel juhul meie institutsioonides muu töö ja teiste prioriteetide tõttu sisulist õppimist toimuda ei saa.
Itaalia prokuratuur teatas märtsi alguses,1 et koroonakriisi juhtimise eest Itaalias vastutanud tollane peaminister Giuseppe Conte, endine terviseminister Roberto Speranza ja 17 ametnikku on koroonakriisi juhtimise tõttu uurimise all. Ka Eestis vajaks ligi 3000 inimese surma põhjustanud koroonakriisi juhtimine uurimist.
Kuigi koroonakriis kipub Eestis unustuste hõlma vajuma, pole see kõikjal nii. Raskelt koroonakriisi esimese laines pihta saanud Itaalia avalikkus nõuab tollastelt kriisijuhtidelt pandeemia kriisijuhtimise osas vastuseid.
Täpsemalt süüdistatakse peaministrit Contet (koduerakonnaks parempopulistlik Viie Tähe Liikumine) ja teisi kõrgeid ametnikke Lombardia provintsis piirangutega kaks nädalat viivitamises, mis olevat hinnanguliselt kaasa toonud 4000 ennetatavat liigsurma. Võrdluseks: see on Põltsamaa elanike arvu suurusjärk. Uurimise algatamist nõudsid seejuures ohvrite lähedased.
Üks osa süüdistusest puudutab ka Itaalias riikliku pandeemia tegevuskava ajakohastamata jätmist. Nimelt kasutati seal pandeemia puhkemisel tegevuskava aastast 2006, mistõttu sealne algne kriisile reageerimine oli suuresti improviseeritud.2
Ka Eestist leiab paralleele: vaatamata sellele, et ka meil oli terviseamet korduvalt (2011, 2018) märkinud,3;4 et pandeemia puhkemise oht on suur, olid meiegi ressursid viiruseleviku haldamiseks puudulikud. Ehk meenuvad näiteks isikukaitsevahendid, mida tuli ka Hiinast teiste riikidega võisteldes kohale tuua.
Mis puudutab meie hädaolukorra plaane enne koroonapandeemiat, siis need dokumendid on terviseametis mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks ning avalikkus ei tea, mis ajast need pärinesid.
COVID-19 kriisi juhtimises on küsimusi rohkem kui vastuseid
Küsitavusi jagub koroonaaegsete kriisijuhtimise otsuste mõistuslikkuses veelgi. Näiteks päris pandeemia alguses kehtestasid Läti ja Leedu nn haiguslehe tüübi ehk välisreisilt naasnud inimene sai ka haigussümptomite puudumisel haiguslehe, et viiruse levikut tõkestada. Eestis sarnast sammu ei astutud. Haigekassa tõdes vaid,5 et sellisel juhul pole haiguslehe avamiseks alust. Kes ja kuidas sellise otsuseni jõudis, millist rahvusvahelist kogemust seejuures arvesse võeti?
Koroonakriisi algusest meenub ka Saaremaa võrkpallimängude toimumine. Siinkohal on oluline esile tõsta asjaolu, et juba 23. veebruarist 2020 keelati Itaalias Lombardia regioonis, kus asub toosama Milano, seaduse tasandil ära “mis tahes laadi meeleavaldused või algatused, üritused ja mis tahes vormis kohtumised on peatatud avalikes või erakohtades, sealhulgas kultuurilist, meelelahutuslikku, sportlikku ja religioosset laadi, isegi kui need toimuvad üldsusele avatud suletud kohtades”.6
Algandmete pehmemaks raamistamine mõjutab kahtlemata ka otsusprotsesse, aga kas ja kuivõrd, seda oleks võimalik teada vaid analüüsides.
Uudist kajastati Itaalia meedias ja tsiteeriti sõna-sõnalt seadusest tulenevaid keelde ja piiranguid.7 Seda pole Eesti meedias kajastanud ning põhjust, miks toona Centro Fipav Pavesi areenile planeeritud kohtumised ei toimunud, on esitatud üldsuse ohutaju eksitavalt järgmises sõnastuses: “Itaalias jäi Saaremaa Võrkpalliklubi kohtumine Powervolley tiimiga ära just koroonaviiruse juhtumite tõttu Lombardias.”8 Algandmete pehmemaks raamistamine mõjutab kahtlemata ka otsusprotsesse, aga kas ja kuivõrd, seda oleks võimalik teada vaid analüüsides.
Mängude edasilükkamise asemel asuti otsima neutraalset pinda, milleks osutus klubide kokkuleppe järgi Kuressaare.7 Ära ei jäetud Kuressaares toimunud võrkpallimänge ka siis, kui võõrustatav klubi tuli otse Itaaliast, kuigi juba nädalapäevad enne mänge kirjutas Saarte Hääl sellest,9 kuidas “osa saarlasi pelgavad, et koroona võib kohale jõuda “tänu” Saaremaa ja Milano võrkpalliklubide mängudele”.
Toona palus Saaremaa vald arvamust nii ministeeriumide kui ka terviseameti tasandilt ning teatavasti lõppes see kakofooniaga, kus ühest asutusest tuli signaal mängud ära jätta, teises asutuses aga neis probleemi ei nähtud ning uuringust selgus muuhulgas see, et Saaremaa vallal poleks ka parima tahtmise juures olnud õiguslikku alust mänge ära jätta. See tähendab, et seadusandlus polnud selliseks olukorraks valmis.10
Need on vaid kaks esimest kummalist näidet kriisijuhtimise otsustest, mille potentsiaali nakkuse levikule kaasa aitamisel tuleks hinnata.
Eelnevale võib liita riigi probleemid vaktsiinide hoiustamiseks mõeldud ruumide ja külmikutega, segadused vaktsineerimiskorraldusega ja näiteks kohalike omavalitsuste kaasamatusega riigi tasandi kriisijuhtimisse ning on selge, et lähivaadet probleemide tekkimisse on hädasti vaja.
Koroonakriisi juhtimisel esile kerkinud ametialasest lohakusest kirjutasid juba 2020. aastal ERR-i portaalis vandeadvokaat Allar Jõks ja advokaat Kadri Härginen.11 Muuhulgas küsisid nad: kes selle eest vastutab? See küsimus on siiani sisulise vastuseta.
Soome, Rootsi ja teised auditeerivad – ka Eesti peaks
Põhjaliku auditi riiklikust kriisijuhtimisest on ette võtnud juba näiteks Soome,Rootsi, Suurbritannia, aga ka Uus-Meremaa.12-15 Soome ainuüksi esimest lainet käsitlev uurimise lõppdokument on mahult 130, Rootsi vaste kaheosalise raportina ühtekokku 770 lehekülge.16 Suurbritannias on auditeerimine veel käimas ning materjali rohkuse tõttu sel lähiajal lõppu näha pole.
Parim, mida Eestil seni vastu panna on, on 26-leheküljeline riigikontrolli koostatud dokument “Koroonakriisi viis õppetundi”.17 Sellest lähtub, et meie senine suutlikkus kriisijuhtimise sisuliseks auditeerimiseks on olnud madal ning pole ka kõlanud soovi seda teed ette võtta.
Ometigi kaotas koroonapandeemias viiruse tõttu aastatel 2020-2022 Eestis elu 2870 inimest, kellest enamike puhul on maha jäänud ka lähedased. Seega vääriks koroonakriisi juhtimine põhjalikku uurimist ja auditeerimist ka Eestis.
Nii nagu Itaalias, väärivad ka siinsed hukkunute lähedased teadmist, et riik ehk vastutavad isikud tegid tõesti kõik, mida tollase parima teadmise kohaselt võimalik oli. Ja ehk ka õpiksid, et tulevikus juba tehtud vigu vältida. See, et ka Eestis riigi institutsioonid juhtunust õpiksid, on oluline igaühele meist, sest vaid vigadele ja võitudele otsa vaadates saavad nii ametnikud kui ka institutsioonid juhtunust õppida.
Arvamuslugu on ilmunud 31.03.2023 rahvusringhäälingu ERR veebiportaalis. Foto: koroonaviirus (Pexels, 2020).
Kasutatud allikad:
Jaga postitust:
