Elanikkonnakaitse jää liigub – kas ummikusse?
Vastselt ilmunud elanikkonnakaitse raamdokument on märgiks valdkonna ametnike erakordsest aususest, mida tuleb igati tunnustada. Lõpuks on tunnistatud, et „olemasolevate ressurssidega ei ole riigil ja omavalitsustel vajalikku valmisolekut oma inimeste kaitsmiseks sõjalises olukorras“.1
Viimane lause on otsetsitaat Riigikantselei, Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi koostatud elanikkonnakaitse raamdokumendist, mis annab valdkonnale ausalt värske, ent hävitava hinnangu. Olukord, kus ametnikud ise kirjutavad juba dokumentidesse, et neile eraldatud ressurssidega pole võimalik Eesti elanike kaitset tagada, on häbiväärne ning paneb küsima, millega on tegelenud vähemalt viimased kaks aastat Eesti poliitiline tasand.
Mainitud raamdokument on kaaslaseks elanikkonnakaitse tegevuskavale aastateks 2024-2027,1-2 millest peegeldub endiselt madal elanikkonnakaitse ambitsioon. Ühtlasi pakutakse kavades välja ka sihttasemed aastani 2034, mis pakuvad endiselt vaid madalaid eesmärke. Nii on järgnevaks neljaks aastaks ainuvõimalik vaid pehmete tegevuste nagu inimeste teadlikkuse suurendamine sellest, et riik ei ole suuteline neid tagalas kaitsma ja igaühe enda asi on enesekaitse väljaarendamine, mida toetab kiire ja tervikliku ohuteavituse lahenduse väljaarendamine.3
Sama loogiline oleks teha ajateenijatele ja reservväelastele vaid teoreetilist väljaõpet, kus praktika toimub struktuurilise eelarve tasakaalu nimel ja kliimaneutraalsuse eesmärke tagades peades, ent nö põllule ülesandeid täitma saadetakse ikka ning ilma varustuseta. Samal ajal kordub a valikes sõnumites strateegiline kommunikatsioon, et aeg ettevalmistusteks on üürike ning riigil tuleb kiiresti sõjalist riigikaitset turgutada,4 ent elanikkonnakaitses on aega maa ja ilm.
Näiteks laiapindseks riigikaitseks eraldas riik nelja aasta jooksul 80 miljonit eurot, millest vaid 35 miljonit eurot läks siseministeeriumile. Täpsemalt öeldes kulub järgmisel neljal aastal elanikkonnakaitsele keskmiselt 8,8 miljonit eurot aastas,5 mida on vähem kui sõjaline riigikaitse kulutab ühe oma tagasihoidlikuma ostuga näiteks 12,7 mm snaipripüsside (9,9 miljonit) ostmiseks. Elanikkonnakaitse rahastuse võrdlusmomendi saamiseks tasub lahti võtta Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse tegevuskava aastateks 2024-2028 kust vaatab vastu hoopis see teine reaalsus – varitsev õhuründemoon 200 miljonit, liikursuurtükid ratastel 250 miljonit, jalaväebrigaadide õhutõrjeraketid 200 miljonit jne.6
Samal ajal elanikkonnakaitses saab ka kümne aasta perspektiivis näha ette vaid 10% elanike evakueerimisvõimekust (sic!) 7 päevaks või mainida häguselt, et pooltel kortermajadest ja äripindadest on loodud „lahendused varjumiseks“. Vabandage, aga milline sõda vahetus Eesti tagahoovis Ida-Euroopa mõistes on viimasel kümnendil kestnud kuni 7 päeva? Ning mida tähendab „lahendus varjumiseks“? Näib, et rahalise katte olemasoluta ei olnud võimalik kuidagi terminit varjend kasutada.
Selline seis on poliitiliste valikute küsimus. Kuidas iseloomustada viimast kaht Reformierakonna juhitud valitsust? Elanikkonnakaitse on nagu valimislubadus – lubatakse üht, saad teist. Nüüd, kus ametnikud on ebamugavalt suure elevandi toast avastanud, peaks sellele järgnema ka poliitiline reaktsioon. Eeldatavasti selline, mis ei piirdu vaid arvamusavaldustega, vaid kajastub konkreetsetes poliitilistes ja riigieelarvelistes otsustes.
Kui pärast sellise seisu tunnistamist ei leita elanikkonnakaitsele püsirahastust, mis pole parasjagu võimuloleva koalitsiooni armust sõltuv projektipõhiselt aastast aastasse ühekordsete rahasüstide andmine, on tegemist kõrgeima taseme tahtmatu sabotaažiga.
Viimasel ajal ongi kommunikatsioonis olla kuulda, et elanikkonnakaitsel on tagatud püsirahastus, mille kohta saab öelda – fake news.
Mis moodi on püsirahastus kolmeks aastaks raha eraldamine? Püsirahastusest on saanud uutmoodi bürokraatlik spinn, millega püütakse elanikke lollitada. Kuni elanikkonnakaitsele pole kindlat protsendipunkti ette nähtud, on tegu lihtsalt valetamisega.
Elanikkonnakaitsetusest võidab vaid Venemaa ning on kohatu rääkida enam 30-aastasest võlast, valdkonna püsirahastuse oleks saanud kahe aastaga kokku leppida. Nii on elanikkonnakaitse suurimaks ohuks jätkuvalt Venemaa kõrval meie oma keskmine Eesti poliitik, kes keeldub aktsepteerimast seda, et mandaadi saamine tähendab elanike heaks töötamist ka valimisjärgsel ajal enne uute valimistulemuste selgumist.
Kahjuks loetakse vaid uhkusega ette sõjalisele riigikaitsele minevaid protsente, efektsete esitlusshowde saatel ka soomukeid, rakette ja mürske, ent elanikkonnakaitse olulisus unustatakse. See suhtumine eristab meid põhimõtteliselt Põhjamaadest ja tundub jääma ületamatuks väärtuspõhiseks eraldusjooneks (nende) Põhja ja (meie) Ida vahel.
Ehk aitab elanikkonnakaitse olulisust (või kulurida, kuidas kellelegi) läbi ettevõtja pilgu nägemine paremini tajuda – kaitseta elanikud ei kipu makse maksma, eriti olukorras, kus nad on vigastatud või orienteeritud eranditult individualistlikule ellujäämisele. Kui ettevõttes ja tehases pole töölisi, pole võimalik kaupu toota, rääkimata teenuste osutamisest – kes teenindaks, ostaks ja tarbiks, kui uppuja päästmine on uppuja enda asi? Omaette tasub küsida, millised peaksid välja nägema täiendavad mobilisatsioonid, kui tagala on kaoses?
Need tagajärjed on teatud maani sõjas paratamatud, ent poliitikud peavad tajuma vastutust ennetavalt kannatuste määra vähendamises. Kõik saavad sellest aru, et sõjas ei ole võimalik kaotusi vältida, ent elanikkonnakaitse saab ja peab elanikele pakkuma elementaarset turvatunnet. Kui see pole eesmärk, mille nimel pingutada, siis mis on?
Kui Eesti pürgis lääne kaitseallianssi, seati rahvuslik eesmärk üles ehitada riigikaitse vastavalt NATO standarditele. Sellega kaasnesid konkreetsed poliitilised otsused ja konsensus mitte kiskuda kaitsepoliitika arendamist päevapoliitilisse solgiämbrisse. Elanikkonnakaitse väärib sama.
× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud 19. märtsil ERRi veebiportaalis. Foto: Ukraina päästetöötaja purustatud elumaja ees (David Peinad/Pexels, 2022).
Kasutatud allikad
1 [Anon.], 2024. Elanikkonnakaitse raamdokument. Riigikantselei, Siseministeerium ja Sotsiaalministeerium. (kasutatud 08.03.2024).
2 [Anon.], 2024.Elanikkonnakaitse tegevuskava 2024–2027. Riigikantselei, Siseministeerium ja Sotsiaalministeerium. (kasutatud 08.03.2024).
3 [Anon.], 2024. Elanikkonnakaitse arengusuunad kokkuvõtlikult. Riigikantselei, Siseministeerium ja Sotsiaalministeerium, lk 2. (kasutatud 08.03.2024).
4 Viil, E. & Blaat, T. 2024. VIDEO | Kaja Kallas: me ei jõua järgmiseks aastaks riigikaitsemaksu teha. Delfi, 07.03.2024. (kasutatud 08.03.2024).
5 Pulk, M. 2023. Soome ja Eesti suhtuvad elanike elu kaitsmisse põhimõtteliselt erinevalt. Postimees, 20.12.2023. (kasutatud 08.03.2024).
6 RKIK. 2024. Kaitseinvesteeringud 2024–2028. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, lk 14-15. (kasutatud 08.03.2024).
Jaga postitust:
