Ajal, kui Reformierakond ja erakond Eesti 200 panevad kokku uut koalitsioonilepet, tuleb meenutada, et elanikkonnakaitse vajab jätkuvalt püsirahastust. Seni valdkonda suunatud ressursid ei ole piisavad, et luua süsteemi ja võimekusi, mis ei seisaks savijalgadel. Praegune olukord tähendab, et tõsisema kriisi puhkemisel on elanikkonnakaitses suur mure.

Elanikkonnakaitse suunatud ressursside hindamiseks tasub otsa vaadata numbritele. Perioodil 2024-2027 on Siseministeeriumi valitsemisalas elanikkonnakaitsele eraldatud 68 miljonit eurot.¹ See teeb aasta peale keskmiselt 17 miljonit eurot (ca 0,04% SKTst), mis jaguneb omakorda veel nelja prioriteedi vahel: elanike kriisiteadlikkuse ja iseseisva valmisoleku suurendamine, kohaliku omavalitsuse tasandi kriisialase võime suurendamine, elanike kiire ja tervikliku ohuteavituse lahenduse väljaarendamine ning elanikkonnakaitse ülesandeid täitvate asutuste toimepidevuse suurendamine. Selle kõrvalt peab valdkond tegelema ka seadusloome uuendamisega, sest sealgi on elanikkonnakaitse mõistes tõsiseid puudujääke.

Teha on palju, ent võimalusi vähe. Elanikkonnakaitse valdkond on krooniliselt stigmatiseeritud (justkui polekski oluline) ja alarahastatud. Ometigi seadis juba 2018. aastal elanikkonnakaitse kontseptsioon riigile ühtekokku 40 tegevust ja 35 soovitust,² millega tulnuks elanikkonnakaitse seisu parandamiseks tegeleda. Paraku tuli 2024. aastal ilmunud elanikkonnakaitse tegevuskavas 2024-2027 tõdeda, et “praeguseks ei ole valdkonna areng toimunud tol ajal planeeritud tempos, sest kavandatud tegevuste elluviimine ei olnud eelarvega kaetud ja eeldas positiivseid rahastusotsuseid, mida ei tulnud.”³ Raha andmata jätmine oli poliitiline otsus.

Seevastu 2023. aastast on Eesti julgeoleku põhialustes põhimõte, et elanikkonnakaitse valdkond peab saama püsirahastuse. Neljaks aastaks ettenähtud tegevuskaval põhinev rahastus ei ole piisav ning samuti pole tegemist püsirahastusega.

Elanikkonnakaitse vajab sarnaselt riigikaitsele kindla protsendiühiku raames rahastust, mis peab baseeruma ühiskondlikul ja erakondadeülesel kokkuleppel, mis tagaks, et valdkonna rahastus on püsivalt kindel või poliitikute kõnepruugis kindlates kätes, et kindlust kasvuks muuta.

Uus elanikkonnakaitse tegevuskava³ seab elanikkonnakaitsele aastani ka sihttasemed. Nii leiab dokumendist viited sellele, milline peaks olema elanikkonnakaitse seis aastal 2034 – näiteks ohuteavitus peab olema tehnoloogiliselt pidevalt ajakohastatud ning keskselt ning paindlikult toimima, päästevõrgustik peab toimima ka sõjas autonoomselt kuni 30 päeva ning riigil peab olema suutlikkus evakueerida ja majutada kuni 10% elanikkonnast nädalaks ajaks. Üheksa aasta pärast peaks meil olema varjumiskohti 20% elanikest ning 50% kortermajadel olemas lahendused varjumiseks, lisaks on katastroofimeditsiini teenuseosutajad läbivalt toimepidevad. Samuti on 40% elanikest aastaks 2034 kriisideks valmis, see tähendab, et neil on võimalik nädal aega iseseisvalt toime tulla.

Siinkohal võib igaüks mõelda, kas julgeolekupilt lubab liikuda sellise tempoga, et saavutame mainitud eesmärgid üheksa aasta pärast. Suurem osa meie naaberriikide elanikkonnakaitsega tegelevad asutusi on välja öelnud korduvalt, et meie regioonis ei ole ülearu palju aega oodata, vaadata, mõelda, arutada ja lõputult lubada, et ilusaid eesmärke saavutada. Erinevalt Eestist tegutsevad elanikkonnakaitses sinna olulisi ressursse suunates ka need naaberriigid, kel puudub otsene piir Venemaaga. Ka Eestis peaks meil olema adekvaatne ohutaju, ent ometigi ei tõlgendu see elanikkonnakaitsesse suunatavas rahas.

Julgeolekuolukorrast lähtuvalt on ilmne – 2034. aasta indikaatorid tuleb täita kiiremini. Elanikkonnakaitses tuleb kvaliteedihüpe – nende indikaatoriteni, või nende lähedale, saavutada juba enne järgmiseid parlamendivalimisi. Kui seda ette ei võeta, tõdeme ka siis – täpselt nagu 2024. aasta elanikkonnakaitse raamdokumendis – “olemasolevate ressurssidega ei ole riigil ja KOVidel vajalikku valmisolekut oma inimeste kaitsmiseks sõjalises olukorras ning ka inimeste enda tegelik valmisolek on väga väike”.⁴ Selle olukorra jätkumine on lubamatu ning seab tõsises kriisis ohtu inimeste elu ning tervise.

Uuel valitusel on võimalus teha ära midagi tõeliselt suurt kogu Eesti kriisivalmiduse jaoks ning leppida kokku, et edaspidi eraldatakse elanikkonnakaitsele kindel protsendiühik SKTst, näiteks alustuseks 0,2% SKTst aastas. See tähendaks, et kui seni on Siseministeerium saanud elanikkonnakaitse haavade sidumiseks 68 miljonit nelja aasta peale, laekunuks selle aasta elanikkonnakaitse eelarvesse hoopis suurusjärgus ca 79 miljonit eurot.

Jah, riigieelarve mõõtkavas oleks see pigem tagasihoidlik suurusjärk, ent seni püsirahastuseta valdkonnale mõjuks see Apollo kosmoseprogrammi suurusjärgus ergutina, mis võimaldab elanikkonnakaitse orbiidile viia. See loob stabiilsuse ja võimaluse süsteemi ülesehitamiseks ühiskonda, kus tänaseni käib vaidlus selle üle, kas elanikkonnakaitse on üldse debati vääriline või kuulub see kategooriasse „teeme siis, kui ressursse üle jääb“. See kauaoodatud koidik viivitab aga endiselt oma tulekuga.

× Hannes Nageli arvamuslugu on varasemalt ilmunud Postimehe portaalis 20. märtsil ja 21. märtsil paberkandjal (nr.44, lk12). Foto: päästeametnik Ukrainas.

Kasutatud allikad