Elanikkonnakaitsest Tallinnas
Jäädavalt on möödas ajad, kus Tallinna munitsipaalpolitsei peamiseks funktsiooniks võis pidada bussijäneste jahti või parkimiskorra rikkujate trahvimist. Ka Tallinna Strateegiakeskuses peab olema laiem vaade elanikkonnakaitse süsteemist. Neist kahest linnasüsteemi olulisest osast peab saama Suur-Tallinna regiooni kattev tsiviilkaitsejõud, millel on oma funktsioonide katmiseks tagalas ka arvestatav eelarve ning inimjõud.
Ka Tallinnas vajab elanikkonnakaitse püsirahastust, sest kolmandik Eesti elanikest on tõsisema kriisi või sõjalise ründe korral otseses sõltuvuses Eesti suurima kohaliku omavalitsuse võimekusest abi osutada. Kui riik ei suuda piisavas mahus reageerida, mis on ka kooskõlas Riigikantselei hiljutise tõdemusega,1 siis Tallinn võiks seda iseseisvalt teha ja tahta.
Kuigi igasse linnaossa kerksuskestuste rajamine on igati õige algatus, tuleb tajuda ka Tallinna ees seisva väljakutse mastaapi. Kui tahta reaalselt näha, milline tagajärg kaasuks Tallinna suuruse linna ründamise puhul, tasub pöörata pilgud võrreldava elanikkonna suurusega Mõkolajivi (ca 500 000 elanikku) ja Hersoni (ca 300 000) poole.
Reaalsus, mis Ukraina linnadest vastu vaatab, pole mitte ainult tsiviiltaristu ja elumajade häving, inimeste kannatused, aga ka kohalike omavalitsuste hallatavate hoonete hävitamine. Seejuures on linnad valitud sihtmärgiks just nii asustustiheduse kui ka kortermajades elavate inimeste haavatavuse tõttu.
Pihta on saanud ja saavad ka edaspidi kaubanduskeskused ja transpordisõlmed, aga ka administratiivhooned koos päästekomandodega ehk me võime ju rajada kerksuskeskusi ja teha linnaosavalitsushoonetest nn avalikud varjumiskohad, ent tabamuste tagajärjel pole neist enam suuremat abi.
Kerksuskeskused on muidugi omal kohal, ent üle ega ümber ei saa strateegilise plaani vajadusest. Selle loomine ja rakendamine eeldab aga piisava inim- kui finantsressursi kaasamist, ent eelkõige ka poliitilist tahet ja julgust otsustada. Strateegiline plaan või elanikkonnakaitsestrateegia, peenemal puhul ka elanikkonnakaitse arengukava peaks Tallinna puhul hõlmama minimaalselt järgmist:
- munitsipaalpolitseiamet reorganiseeritakse Tallinna tsiviilkaitseametiks;
- Tallinna eelarvest fikseeritakse ära põhimõte, et 2% linna eelarvest pühendatakse elanikkonnakaitsele;
- ning linna strateegiakeskusesse tekib eraldi üksus, millel on strateegiline ülevaade linnasüsteemi elanikkonnakaitse seisust haridussüsteemist haiglateni välja;
- aga ka linnaosades peaks nende suurust arvestades olema elanikkonnakaitse spetsialistid, kes on abiks nii planeerimisel kui ka kriisi lahendamisel.
Tarvis on terviklahendust
Tallinna linnas on aastaid käinud juhtkonna suust läbi mõiste terviksüsteem ja selle vajadus, ent vähemalt elanikkonnakaitse vaatest pole seda lahti mõtestatud. See on ka loogiline, kuna samasugune võime ja soov puudub ka riigi tasandil, kus pole mingit suurt plaani või eesmärki, mille poole püüelda. On vaid soov mõnusalt edasi tiksuda, kleepsutada seinu ja hoida näilist stabiilsust, mida aeg-ajalt elavdab mõne kohaliku omavalitsuse kemplemine valitsusega.
Kohaliku tasandi reaalsus elanikkonnakaitses peegeldab riigis toimuvat.
Strateegiakeskuse loomine on olnud üks paremaid samme pealinna arengus,2 on aeg, et ka elanikkonnakaitse vaade selle pärisosaks saab. Seda vaadet on tarvis nii läbivalt valdkondades linnaplaneerimisest hariduskorralduseni. Nii oleks saanud vältida näiteks olukorda, kus uutes vastehitatud, aga ka planeeritavates Tallinna tulevates riigigümnaasiumides pole ruumiprogrammis ette nähtud nõuet varjenditele.
Niisamuti oleks saanud ajal, kui Tallinna kesklinn oli üles kaevatud, sinna ette näha maa-alused varjendid, mis oleks omavahel ka ehk süsteemiks ühendatud nagu Euroopas on kombeks. Seda saab teha aga vaid siis, kui on süsteemne vaade – eelarvesse selliste investeeringute planeerimine nõuab aega ja strateegilisi dokumente, sekka poliitilist tahet.
Sealhulgas tuleb Strateegiakeskuse juhtimisel üle minna sellele, et avalikku ruumi planeeritakse avalikke duaalkasutusega elanikkonnakaitse objekte – linnas on ruumiküsimus üks põletavamaid probleeme. See mõte peab ulatama ka linnaarhitekti töömaile, kui on plaanis selline ametikoht tagasi tuua. Kui Tallinna planeeritakse tunneleid, tuleb ehitada need põhimõttega, et need on varjenditeks kohandatavad – lööklaineustega, nagu näiteks Prahas.
Samuti, kui linn uusi spordikeskuseid rajab, siis oleks mõttekas need kas täielikult või korruste kaupa maa alla. Helsingis on paljud spordikeskused maa alla viidud ning ei ole mingit takistust, miks seda ka siinmail teha ei saaks. Ka osa ühistranspordist tuleb viia maa alla, see on möödapääsmatu nii liikuvusmurede, puhtama õhu kui turvatunde parandamiseks, ent suuremas plaanis on see osa käega katsutavast terviksüsteemist.
Aeg milles elame, nõuab visiooni ja julgust otsustada. Tallinna linnal on kõik eeldused, et vajalikud sammud praegu ära teha, olles seeläbi elanikkonnakaitse valdkonna eestvedajaks ka riigile. Kui linn tegeleb elanikkonnakaitse teemadega, annab see ka elanikele signaali – tegelege teie ka, reaalsed linna sammud panevad ka elanikud tegutsema. Loodetavasti ka keskvalitsuse.
Strateegiline vaade aitab ka riigile paremini põhjendada, mille jaoks täpselt lisarahastust tarvis on – rahastuse küsimus on muidugi oluline, ent sellele peab eelnema arusaam sellest, millele raha küsitakse.
Sisuliseks aruteluks linna elanikkonnakaitse järgmiste sammude üle on õige aeg just praegu, olenemata sellest, mis koosluses linnavalitsus samme astuma hakkab ja vaatamata sellele, et elanikkonnakaitses haigutab ka seadusandluses suur auk. Kui pealinn samme astuma ei hakka, siis mis lootus süsteemi ülesehitamiseks on väiksematel omavalitsustel, kus ressursse on igas mõttes veelgi vähem?
Kuidas peaks sellega tegelema näiteks Vormsi või Rõuge vald kui juba pealinnas on raskusi oma elanikele avalikus ruumis kaitse tagamisel? Ümber on aeg, kus piisab tõdemisest – suhtleme ukraina kolleegidega palju, vahetame mõtteid ja järjest paremaks läheb.
Astuda on vaja eelkõige reaalseid samme,3 tugeva elanikkonnakaitse puudumine on riigi kaitsevõime nõrk lüli. Vastasel juhul jääme „teoorias tugevad“ lõksu, kus kõik saavad aru, et olukord on halb, saadakse ka aru, et midagi peab tegema, aga mida pole – seda pole.
× Arvamuslugu (Hannes Nagel) on varasemalt ilmunud 15.04.2024 Postimehe veebiportaalis. Foto: Tallinn vajab tsiviilkaitse plaani (Kriisiuuringute Keskus, 2024).
Kasutatud allikad
¹ [Anon.], 2024. Elanikkonnakaitse raamdokument. Riigikantselei, siseministeerium ja sotsiaalministeerium. (kasutatud 13.04.2024).
² Gnadenteich, U. 2020. Tallinn loob strateegiakeskuse. Postimees, 17.09.2020.
3 Svet, V. & Terik, T. 2024. Tallinn valmistub kaitseks. Postimees, 11.04.2024.
Jaga postitust:
