Ununeb või jäetakse meelega jutupunktidest välja seegi, et aastast 1992, mil ühendati päästeteenistuse alla ühes tuletõrje valdkonnaga ka tsiviilkaitse, on puudunud ja puudub siiani Eestis poliitiline tahe viimast, elanikke reaalselt kaitsvat süsteemi üles ehitada.1,2 Ehkki sellest sai alguse Päästeameti kasvamine tänapäevaseks pääste- ja ennetusorganisatsiooniks, haihtus selle „optimeerimise“ käigus elanikkonnakaitse lihtsalt õhku.2

Eesti elanike mittelaiguline kaitse pole kunagi olnud meie riigi prioriteet, selmet on loodud poolik lahendus, mis kõlbab hästi metsade ja mõne suurpõlengugi kustutamiseks, ent tõsise kriisi ja sõjalise ründe korral ammendub olemasolev ressurss loetud päevadega. Otseöelduna ollakse siis käpuli maas, nagu kirjeldas ka viimasel päästeala valdkonna töötajate hoiatuspiketil Stenbocki maja ees Mõniste komando meeskonnavanem Hardi Tiitus.8

Olukorra tõsidust aduvad peale reatöötajate ka valdkonna arengudokumendid. Siseturvalisuse arengukava aastani 2030 sätestab, et „lisaraha saamata jäämisel võib olla probleeme eesmärkide täieliku saavutamisega“.5 Lisaraha on vaja aga järgmiseks – valdkondlik palgatõus, et päästjad ja politseinikud siinsesse või üle lahe erasektorisse ei evakueeruks; et riik avaks endiselt päästeteenistuse ja politsei õppekavadel õppekohti; küberkuritegevusega võitlemiseks jne.6

Lisarahastust vajab ka lennu- ja merevõimekus, sest arengukava lisadest kostub refrään rütmis „masinad on, ülalpidamiseks raha pole ega anta“. Täpselt nii, nagu on läinud õhuhäiresüsteemiga – meie riigi latt on täna nii madalal, et suudetakse küll osta moodsat tehnikat, aga selle käigus hoidmine on problemaatiline. Ju vist on tegu force majoriga – kes oleks osanud seda ette arvata, et kopterid peavad ka õhku tõusma ja vaja läheb piloote? Kes ometi on nende sõgedate otsuste taga?

Viimaste aastate betooni asetatud nurgakivid ja sellest võrsunud uhked komandod koos moodsa tehnikaga on loonud ideaalse Potjomkini küla, mis püsib täpselt nii kaua kuni hunt selle „vähim on parim“ projektipõhise õletare ümber puhub. Selle tõrjeks ei aita ka palju räägitud siseturvalisuse valdkonna töötajate lõputu lojaalsus riigile – vaja on toimivat süsteemi.

Väärtustest ja lubadustest

Veidi enam kui aasta tagasi pidas praegune siseminister Lauri Läänemets arvamusfestivalil kõne, mille sisuks oli visioon Eesti tulevikust – kõne kirjeldas, kuidas Eesti seisab oluliste muutuste ristteel ning järgnevatel aastatel kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. Poliitiliseks lubaduseks oli „kaotajateta tugev Eesti, turvaline, hooliv ja jõukas.“3 Kuulsime sellest, kuidas tuleb julgeda astuda reaalseid samme, et väheneks ebaõiglus. Siseministrilt oodatakse oma valdkonnas praegu ei rohkem ega vähem, kui nende sõnade eest seismist, enda kehtestamist. Vastasel juhul osutuvad need sõnad vaid soojaks õhuks.

Mida lubas samal ajal Eestile aga Riigikokku pürginud praegune rahandusminister Mart Võrklaev? Tema valimislubadusest lähtub, et „kõige olulisem teema on julgeolek ja seda tuleb kindlustada laiapõhjaliselt tarku ja läbimõeldud otsuseid tehes.“4 Viimane kusjuures oli poliitiku jaoks kõige olulisem teema, millega ta palus inimestel enda poolt hääletada. Ka rahandusministrilt oodatakse praegu oma sõnade järgi käimist.

Kohe pärast kevadisi Riigikogu valimisi on unustusse vajunud ka Reformierakonna selgesõnaline ja üheselt mõistetav lubadus: „Tõstame politseinike, päästjate ja tervishoiutöötajate palku, sest nemad on kriiside eesliinil. Samuti tõusevad õpetajate palgad, sest nende kätes on Eesti tulevik.“ Viimaseid minister Võrklaeva ja Reformierakonna sõnavõtte kuuldes saame vaid tõdeda, et kas pole mitte hämmastav, kui kiiresti ning radikaalselt saavad poliitikute lubadused ja põhimõtted muutuda? Kuhu on jäänud need laiapõhjaliselt targad ja läbimõeldud otsused?

Poliitikute lubadused, aga ka ühiskonna ootused lähtuvad ikkagi mingitest väärtustest. Niisamuti räägivad väärtustest ka riigieelarve ning kärped – kellelt me võtame ära, kui raha on vähe?

Eelarveläbirääkimistel toimuv ongi kauplemine väärtuste üle ning oma tulemuses ausam, kui sõnad. Seega tasub mõelda, millisest väärtusest räägib nui neljaks soov enam kui miljardilise puudujäägi7 tingimustes peenrahana 11 miljoni ulatuses elutähtsate teenuste valdkonda kärpida?

Milline on meie inimeste elu ja tervise kaitsmise hind selles (Exceli) valemis, kui palju see väärt on?

Seda on valus kirja panna, ent mõne poliitiku jaoks on siseturvalisuse rollist päriselt aru saamiseks tarvis vist ohvreid. Tundub, et viimaste aastate kriisid ei ole olnud piisavad ning ka Ukraina kogemuse arvestamisest lähtuv põhimõte „õpi teiste pealt“ on siinmail tagurlik, kasutu ja kõlab kurtidele kõrvadele. Näeme ju kõik, kui oluline on politseinike, päästjate, demineerijate, häirekeskuse töötajate ja paljude teiste roll sõjalises kriisis – kas oskame sellest ka päriselt õppida?

Jääb vaid üle tõdeda, et praegusel kursil liikudes peame kõik ikka ise läbi tegema, ka laibakotihanked. Siseturvalisuse ja elanikkonnakaitse kärpimine on täpselt sama ebaloogiline nagu kaitsevaldkonnast raha ära võtmine. Plaanis olev kärbe tuleb ära jätta, see mõjutab otseselt nii riigi julgeolekut kui inimeste igapäevast turvatunnet – veel on aega oma moraalne kompass paika sättida ning mõelda nii väärtuste, antud lubaduste kui ka tervemõistuslikkuse peale. Prooviks ka kärperallis saada hakkama nii, et meie otsused Moskvat ei rõõmustaks.

*Hannes Nageli (Kriisiuuringute Keskuse juht) ja Kalle Koopi (Eesti Päästeala Töötajate Ametiühingu peausaldusisiku) ühislugu on ilmunud 12.09.2023 Delfis. Foto: päästja (David Peinado/Pexels, 2022).

Kasutatud allikad: