FAKTIKONTROLL | 3 mõttekohta Päästeameti peadirektori sõnumitest elanikkonnakaitses

Päästeameti peadirektori Margo Klaos avas intervjuus EPLile Eesti elanikkonnakaitse seisu. Mõned intervjuus olevad väited vajavad täpsuse saavutamiseks laiemat mõtestamist – siin on kolm olulist mõttekohta.

1. Varjend, avalik varjumiskoht, turvaruum – vahet pole!

Intervjuus kõlanud väide, et varjendil ja varjumiskohal, veel enam turvaruumil pole vahet, ei pea paika. Mõistetäpsus on oluline, sest Eestis valitud tee – kleepsutada vaid varjumiskohti, ei paku samaväärset kaitset varjendite ehitamisega. Varjend on oluliselt tõhusamat kaitset pakkuv rajatis, just seetõttu on ka Eesti näiteks Ukrainasse uue lasteaia ehitamisel projekteerinud sisse justnimelt varjendi, mitte varjumiskoha. Seda Ukraina soovil ja tõenduspõhisel reaalvajadusel, sest sealsest elulisest kogemusest teatakse – reaalset tõhusat kaitset pakub vaid varjend.

Mõistetäpsuse olulisusest varjumise teemal on viimati kirjutanud Sirbis ka arhitekt Indrek Saarepera. Täpsus on oluline ka seetõttu, et praeguse tava kohaselt võib varjumiskoht saada ükskõik millisest siseruumist, kui sellele vastav kleeps kleebitakse. Näiteks ehitajate soojak ehitusplatsil. Varjendile kehtiksid aga insenertehnilised erinõuded ning neid oleks meil vaja vähemasti haavatavate sihtrühmade kaitseks – näiteks haridus, meditsiini- või hoolekandesüsteem. See oleks esimene koht, kus varjenditega alustada, niisamuti uued avalikud projekteeritavad hooned. Avalikud varjumiskohad on seejuures samuti omal kohal, ent see ei saa olla kogu pikaajalise varjumisvõimekuse peateema, vaid üks meetmetest.

2. Varjendeid on vaja vaid tuumasõja jaoks

Artiklis kõlas ka väide, et Soome on varjendid ehitanud vaid tuumasõja jaoks. Siinkohal on oluline tuua välja asjaolu, et esimene seadusandluses varjendeid määratlev dokument võeti Soomes vastu juba 1939. aastal, kuus aastat enne esimese aatompommi katseplahvatust USAs. Soome on varjendisüsteemi on üles ehitatud lähtuvalt kogemustest, kus Nõukogude Liit ründas Soomet ja eraldi sealset tsiviilelanikkonda õhust pommirünnakutega, näiteks pommitati Helsingit perioodil 1939-1944 korduvalt ning 1944. aastal peamiselt suurpommitamiste näol. Tuumasõja oht ei olnud seega põhjuseks, miks soomlased elanikkonnakaitse peale mõtlema hakkasid, ajalugu ei toeta seda lähenemist.

3. Soome mudeli järgi Eesti ei lähe

Soome laiapindse elanikkonnakaitse mudel on Eestile täiesti asjakohane eesmärk, küsimus võib tekkida vaid ajalises perspektiivis. Esmalt tuleks alustada elementaarsete nõuete seadmisest hoonestule ning haavatavate elanikkonnarühmade kaitsmisest – varjendid peavad saama uute avalike hoonete, aga ka haridussüsteemi uute ehitiste osaks. Nii, nagu on seda näidanud Ukraina kogemus – varjendeid on päriselt vaja. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et nihkes olevad sõnumid ei aita paraku usalduse ja sisu tekkimisele Eesti elanikkonnakaitse süsteemis kaasa. Sõnumid, mille sisuks on – ärme lasku detailidesse – on kurvastavad. Detailid on turvalisuse puhul üliolulised, nii võib tuua näite Transpordiameti valdkonnast – on ju eluliselt tähtis, kas autodel on talverehvid või suverehvid, suhtumine – ratas on ratas ja veereb igas ilmaolus, lihtsalt ei päde. Nii on ka elanikkonnakaitses, meie valitud meetmetel on vaja reaalset ja tõenduspõhist toimevõimet – siinkohal on Soome meile siiski oluliseks eeskujuks.


× Kriisiuuringute Keskuse faktikontrolli selgitav repliik Päästeameti peadirektor Margo Klaose arvamusloole on varasemalt ilmunud 17.01.2024 Päevalehe portaalis. Foto: Vabaduse väljaku tunnel (Kriisiuuringute Keskus, 2023).                                                                  

Jaga postitust: