Kõigepealt oli varjualune: käepärastest materjalidest lihtne ehitis, mis andis inimesele kaitset külma, kuuma, tuule, vihma ja päikese eest. Varjualusest on ajapikku saanud keerukam ja mugavam maja, mille põhiülesanne on suuresti ikka sama – pakkuda kaitset vaenuliku keskkonna eest. Seda nad ka teevad, kuni meid ei kimbuta ekstreemsed loodusnähtused. Asukohaga on meil vedanud: maa Eestis ei värise, orkaane ei esine, üleujutused on väikesed. Kas meie majad pakuvad aga kaitset ka siis, kui juhtub midagi, millega ei ole neid projekteerides ja ehitades arvestatud? Mis siis, kui keegi tahab need meelega lõhkuda? Kas leiame seal varju, kui neid pommitatakse?

Soome ja Jaapan

Sõja tõenäosust võib siinmail vabalt võrrelda maavärinaohuga mõnes seismiliselt aktiivses piirkonnas. Mõlemat juhtub teatud sagedusega, kuigi neid ei saa täpselt prognoosida. Hoiatusaeg on maavärina korral lühike või lausa olematu, sõda annab endast pisut varem ette teada. Jaapanis väriseb maa kogu aeg ning sageli päris tugevalt, aga majad jäävad püsti ja ohvreid on minimaalselt – tulenevalt hoonete ja muu taristu valmidusest vastu pidada. Inseneride ja arhitektide oskused on seal rakendatud elanikkonna ohutuse teenistusse. Aasta alguses tabas tugev maavärin Türgit: meenuvad pildid, kus majad on pudenenud koost ja külili kukkunud, hukkunuid oli üle 50 000. Tagantjärele võivad türklased süüdlasi otsida ja käsi laiutada, aga mis sellest enam kasu. Käisid meiegi päästjad seal abi andmas, aga paraku kedagi elusana päästa ei õnnestunud, sest rusudesse oli liiga ohtlik siseneda. Saadi vaid väärtuslikke kogemusi.

Kui tõmmata riikide puhul paralleel sõjaohuks ja maavärinaks valmistumise vahele, siis Soome on Jaapan ja Eesti pigem Türgi. Soomes on viimase 65 aasta jooksul ehitatud iga üle 1200-ruutmeetrisesse hoonesse ruumide kompleks, mille saab luukide ja ustega eraldada ning mille lagi ja seinad peavad vastu koormusele ligikaudu 10 tonni ruutmeetrile. Sellistel ruumidel on omaette sõltumatu ventilatsioon, isikliku hügieeni tagamise võimalused, vee- ja toiduvaru kaheks nädalaks. Selle kompleksi nimetus soome keeles on „väestönsuoja“, eesti keeles „varjend“ (olgem edaspidi terminites täpsed). Olgu öeldud, et praeguseks on Soomes töökorras vähemalt 50 500 varjendit 4,8 miljonile inimesele.

Ei tundu olevat just raketiteadus ehitada Eestis samamoodi, nagu seda on Soomes järjekindlalt tehtud, valmistada majad ette ootamatusteks, mida küll oma sõnade järgi oodata oskame. Pean silmas juttu, et just meie tunneme kõige paremini idanaabri hingeelu ja nägime lausa prohvetlikult ette selle kahe aasta tagust agressiooni Ukrainasse. See tark jutt kõlab kui muusika meie kõrvadele, aga tegude järgi, vähemalt elanikkonna kaitse osas viimasel 30 aastal, see tarkus kuskilt välja ei paista. Soomlased on samal ajal hoidnud madalat profiili soometudes ja järelsoometudes, aga ehitanud enam-vähem kogu elanikkonnale turvalise ja inimväärse varjendite võrgustiku. Mõlemad riigid on demokraatlikud: ühes on elanikud võrdselt kaitstud, teises võrdselt kaitsetud.

Segadus varjumisega

Viimasel ajal räägitakse päris palju varjumisest ja varjumiskohtadest. Millest siis tegelikult räägitakse? Termini „varjumis­koht“ definitsiooni ei leia, enamasti kasutatakse varjumiskoha nimetust seoses sõnaga „varjumine“. Viimase termini kohta leiab juba midagi eelnõu tasandil definitsioonilaadset.¹ Jäädud on siiski häguse „koht, kuhu varjule minna“ tasemele, ilma lisaselgitusteta. Seaduse mõistes tähendab varjumine varjumist siseruumi ja „avalikud varjumiskohad“ on mõningad tavalised siseruumid, millest võiks ohu korral ajutiselt abi olla, kui juhuslikult nende lähikonnas viibida. Võtmesõna on siin just „avalik“, sest see viitab varjumiskoha omandivormile.

Need üksikud varjumiskohad, mis on tähistatud päästeameti kodulehel ja maa-ameti kaardirakenduses, on hoonetes, mis kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusele. Kaitse mõttes ei erine need millegi poolest mis tahes hoonest nende kõrval või natuke eemal, kuna nende hoonete projekteerimise ja ehitamise normid on samad. Põhjatallinlasena tean päästeameti kodulehelt², et võin varjuda Balti jaama tunnelis, Salme kultuurikeskuses, Niine tänava endises linnaosa­valitsuse hoones ja Kultuurikatlas. See on ka kõik. Ehk siis, kui võrrelda meie valmisolekut sõjaohu puhul põhjanaabrite omaga, on nemad piltlikult öeldes finišis ja meie pole veel stardis otsustanud, kas ja kuhupoole liikuma hakata.

Meediaruumis sellist muljet ei jää. Siinsed kõneisikud räägivad tõsimeeli totaalkaitsest ja elanikkonna kaitsest selle osana. Kõlavad sarnased sõnad „varjumiskoht“, „varjend“ ja „varjumine“, ilma et vaevutaks öeldu sisusse laskuma. Viimase asjana on riik jõudnud soovituseni, et inimesed „võivad“ endale ise varjumiskohti ehitada (!). Päästeameti kodulehel saab tutvuda Tallinna tehnikaülikooli tööga³, kus pakutakse käe­päraseid insenerilahendusi korter­elamute keldrite konstruktsioonide tugevdamiseks.

Need lahendused seisnevad peaasjalikult puidust lisapostide paigutamises lagede alla, et vältida nende kokkuvarisemist plahvatuse korral hoone lähikonnas (mitte hoones), samuti soovitatakse kuhjata akende ette liivakotte … Tänuväärt töö, vaesel ajal abiks seegi. Kas see on tõesti meie tase? Kuidas see meede üldse toimima peaks hakkama ja kui tulemuslik see on? Samas töös on kokkuvõttes välja toodud, et ehitada selliseid varjendeid nagu Soomes on töö- ja ressursimahukuse tõttu ebaotstarbekas. Nimetatud töö- ja ressursimahukust pole selles uurimuses küll uuritud, seda on võetud pigem eeldusena. Sama eeldust on mantrana kuuldud otsustajate suust viimased 30 aastat. Kas see ikka on nii?

Soomes moodustab eluhoone varjendi maksumus ligikaudu ühe protsendi kogu maja ruutmeetri ehitushinnast.⁴ Kas seda on palju? Meil ehitatakse majadele keldrikorruseid, kohati lausa mitu üksteise otsa, tihti selleks, et hoida seal autosid. Kas näha sama ruum ette ühele kahetonnisele sõidukile, mille paagis mitukümmend liitrit kergesti süttivat vedelikku, on otstarbekam kui rajada samale pinnale 15-le inimesele nõuetekohane varjend? Prioriteetide küsimus.

Soovitused

Kogu selle hala lõpetuseks annan ka mõned soovitused, et saaks astuda kohemaid esimesed sammud elanikkonna kaitstuse parandamise suunas – Soome ootab meid sihtkohas juba ees. Esiteks peaksid projekteerimise eest vastutavad liidud, nagu arhitektide ja ehitusinseneride liit, kujundama elanikkonna kaitse teemal selge seisukoha. Arhitektid peaksid nõudma riigilt elanikkonna kaitsega arvestamist planeeringutes ja hoone ruumiprogrammis, eriti avalike hoonete puhul. Insenerid peaksid algatama varjumiskohtadena käsitletavate ruumide ja taristu ehitusnormide muutmise, et need sõjalise rünnaku korral vastu peaksid.

Teiseks tuleks inventeerida kogu seniajani säilinud varjendipark, anda hinnang selle seisukorrale ja pakkuda välja lahendused renoveerimiseks. Riik peaks leidma viisi need varjendid kasutusele võtta, olenemata omandivormist. Kolmandaks tuleks kiirkorras muuta ehitusnorme nii, et uute ja rekonstrueeritavate hoonete puhul oleks tagatud vähemalt „valmidus“ varjend rajada. See tähendab, et hoonete keldrikorrused peavad vastu pidama hoone kokkuvarisemise korral ja keldrist tuleb tagada ohutu evakuatsioonitee.

Külma sõja ajal ehitatud varjendite kehandeid polegi nii vähe, kui võiks arvata. Sageli pole vajagi muud kui uuendada tehnosüsteemid ja teha ruumides keskmine remont – betoon ei kulu nii naljalt. Oluline on muutus mõtteviisis: ka sõja korral peab saama inimväärsetes ruumides varjuda – ja eluga edasi minna. Minul on vedanud, sest elan 1939. aastal valminud majas, mille keldris on varjend. Maailmasõda oli algamas ja Eesti vabariik soosis toona kortermajadesse varjendite ehitamist. Praegu hoiab naabrimees seal jalgrattaid, kartuleid ja moose. Kui häda käes, siis viime jalgrattad välja ja läheme ise asemele – kartulid ja moosid kuluvad sealsamas ära.

× Indrek Saarepera arvamuslugu on varasemalt ilmunud 5. jaanuaril kultuurilehes Sirp (nr. 1/3976 lk. 34-35) ning autori loal on lugu avaldatud ka Kriisiuuringute Keskuse veebilehel. Foto: purustatud tänav Kiievis pärast õhulööki (Алесь Усцінаў/Pexels, 2022).

Kasutatud allikad

¹ Vabariigi Valitsus. 2023. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. EIS. (kasutatud 05.01.2024). 

² Päästeamet. 2024. Avalikud varjumiskohad. (kasutatud 05.01.2024). 

³ Tomberg, T., Kanter, S., Talvik, I. ja Parts, A. 2023. Elanikkonna varjumisvõimaluste uuring võimaliku kriisisituatsiooni korral. Tallinna Tehnikaülikool. (kasutatud 05.01.2024). 

⁴ Rajajärvi, P. 2020. Väestönsuojat rakennetaan normaali- ja kriisikäyttöön. Asumisen rahoitus- ja kehittämiskeskus, 29. IX 2020. (kasutatud 05.01.2024).