INTERVJUU | Rain Jung Pärnu linna elanikkonnakaitsest
Alustame Eesti elanikkonnakaitset lahkava intervjuude sarjaga, kus anname sõna kohaliku omavalitsuse kriisijuhtimise ja elanikkonnakaitse teemal kohaliku tasandi juhtidele, spetsialistidele või neid toetavatele ekspertidele. Alustame Lääne-Eestist, kus kriisideks valmistumist ja elanikkonnakaitse seisu Pärnu linna näitel avab sealse elanikkonnakaitse komisjoni esimees Rain Jung.
Millega on Pärnu viimastel aastatel tegelenud elanikkonnakaitses?
Elanikkonnakaitse on laialdane mõiste, peame arvestama sellega, et sõda Ukrainas kestab edasi, meil on kliimaprobleemid ja varasemast ajast oli koroonapandeemia ning rändesurve, kusjuures viimane ilmutab end teise nurga alt seekord. Need näited puudutavad kõik ühel või teisel moel elanikkonnakaitset erinevates aspektides.
Kui nüüd Pärnu juurde tulla, siis 2021. aastal töötasime välja kriisiplaani, mis hetkel küll puudutab ainult riigistruktuuride tegevust kriisi ajal ning kahjuks ei käi selle alla elanikkond. Ehkki Pärnu linna veebilehel on üleval väga hea informatsioon, tuleb nentida, et keskmine inimene ei külasta omavalitsuse veebilehte nii palju kui ta seda teha võiks.
Möödanud aastal lõi Pärnu linnavolikogu eraldiseisva elanikkonnakaitse komisjoni, kuhu kuuluvad volikogus esindatud viie erakonna liikmed ja viis väljastpoolt volikogu oma ala spetsialisti. Meil on komisjonis Päästeameti, Kaubandus-Tööstuskoja esindaja, Pärnumaa Omavalitsuste Liidu esindaja, Tartu Ülikooli kolledži sotsiaalõppejõud, kommunikatsioonispetsialist ja Pärnumaa Ühistranspordikeskuse juht.
Rõhutan siinjuures seda, et kõik esindatud liikmed on kokku leppinud, et elanikkonnakaitse on parteide ülene teema ja seal poliitikat ei tehta.
Komisjoni ettepanekul on linnavalitsusse võetud tööle ka suurte kogemustega elanikkonnakaitse juht, kes hakkab koostöös komisjoniga igapäevaselt meie eesmärke ellu viima. Kuna komisjoni töö on seotud liikmete konfidentsiaalsuse lepingutega, siis üksikasju paraku avaldada ei saa.
Mis on käesoleva aasta fookuses?
Suures plaanis tooksin esile olukorra analüüsi, kriisideks valmisoleku planeerimise ja juhtimisesüsteemi ettevalmistuse, eelhoiatus jne, aga selle aasta päevakorras ka kriisi haldamise ja lahendamisega seotud teenistujate koolitus, seda nii individuaalse kui meeskondliku ettevalmistuse tõstmiseks.
Tegeleme ka kriisiõppe läbiviimise ja kriisiõppe planeerimise ja ettevalmistuse korraga omavalitsuses. Samuti kriisialaste käitumisjuhiste ja igapäevase elanikkonnale teabe, aga ka kogukondliku lähenemise arendamisega.
Meie ülesandeks on tagada ka kriisiajal ulatuslik ja vältimatu sotsiaalabi võimekus koos elutähtsate teenuste toimepidevusega. See hõlmab kõikvõimalikke nõuete, kriteeriumite, riskide, plaanide, ressurside, harjutuste ja õppustega planeerimist, maandamist ja arendamist, aga ka eri osapoolte kaasamist ja mõistagi omavahelist koostööd.
Pikemajalistest arendustest saab esile tõsta kindlasti varustuskindluse, infojulgeoleku, omavalitsuse tervikliku ja iseseisva võimearenduse laiaulatusliku kriisi olukorras toimetuleks.
Millest tunneb omavalitsus enim puudust elanikkonnakaitse arendamisel?
Kuna kriis ei taba alati ainult ühte punkti ja on pigem laialdane, siis praegu on esmamureks kriiside lahendamisega tegelemine piirideüleselt ehk linna koostöö maakonnaga ja maakonna koostöö naabritega. Suurim puudus on meil ühine terve riigiga, sest keegi pole 30 aasta jooksul elanikkonna kaitsega tegelenud ega sellesse panustanud. Oleme elanud muretult need aastad, aga tänane, eriti sõjaline oht on meil lähemal kui kunagi varem.
Kuidas saaks keskvalitsus rohkem toetada kohaliku tasandi elanikkonnakaitse arendamist?
Kõigepealt puudub juhtimise kontseptsioon – keegi ei tea, kes võtab juhtrolli. Erinevate struktuuride õiguslikud alused on nii erinevad, et omavahel kakeldakse, mitte ei arutata, kuidas teha. Räägitakse püramiid- ja trapetsjuhtimistest juba aastaid, aga tulemust ei ole. Leian, et koheselt tuleb seadusandlus viia kriisiolukordadega kooskõlla.
Praegu võib Päästeamet kriisi ajal minna ilma nõusolekuta ükspuha millisesse hoonesse. Seevastu politsei ei tohi, aga Päästeamet ei saa tegeleda marodööriga jne. Eraldi on lahtisi küsimusi ka kriisiaegsete inimõiguste teemaga. Kui tegude juurde minna, siis on selleks muidugi raha, et midagi saavutada. Praegu on elanikkonnakaitse kuidagi pooleldi ühe ja pooleldi teise ministeeriumi all.
Rakette suudame küll osta, aga mis nendest kasu, kui omad inimesed hukkuksid sel põhjusel, et me pole osanud inimesi kaitsta. Lisaks õiguslikule, finantsilisele ja juhtimise korrastamisele tuleks igasse maakonda palgata inimene, kes tegeleb vaid elanikkonnakaitse teemaga – koostöö ülesehitamine, kohalike kogukondade liitmine jne.
Meil on 15 maakonda ja minu hinnangul oleks aastane kulu 1,5-2 miljonit eurot, mis on tühine asi võrreldes riigi ressurssidega. Suudaksime aasta kuni kahega välja töötada kogu süsteemi ja selle käigus koguda raha läbi projektide ka nende elluviimiseks.
Millised kriisid on Pärnu linnale aktuaalsed ja millega peaksid kohalikud elanikud arvestama?
Kui arvatakse, et Pärnu on võrreldes meie idanaabriga heal geograafilises kohas, siis paraku näitab ajalugu teist. Kõik hädad ja sõjad tulevad meile Lätist. Sõja puhkemisel hakkaks vaenlane just lõhkuma meie ühendust muu Euroopaga. Ajaloost on teada, et erinevad tõved ja pandeemiad on just sealt tulnud. Ei saa unustada migrante, keda mitte kuidagi idast ei tule, aga Pärnu võttis vastu esimese sõjapõgenike voolu Ukrainast.
Kliima kohalt on muidugi meie kõigi armastatud laht tekitanud meile aegajalt üleujutusi ja pahandusi, mille ennetamiseks lahenduste leidmine käib. On piinlik, et Kliimaministeerium läbi oma allasutuse ehk KIKi pole täitnud oma lubadust 2023. aastal avada üleujutuse takistamise meede. Pärnu võtab kohe vastu eelarve ja me ei oska ennustada, kui palju peaksime eelarvesse lisama projekti omafinantseeringut.
Mis roll on pärnakatel oma kodulinna elanikkonnakaitses?
Pärnakad on tõestanud, et nad saavad hakkama nii sõjapõgenike vastuvõtmise, nende aitamise kui ka üleujutustel üksteise abistamisel.
Kas ja kuidas kaasatakse kohalikke elanikke Pärnus elanikkonnakaitse arendamisse?
Tänaseks on teavitus olnud hindele 2 5-palli süsteemis. Jah, oleme korra elanikele saatnud teavituslendlehti, aga seda on vähe. Võiks ju endale tuhka pähe raputada, et miks siiani eriti miskit pole tehtud, aga anname endale aru, et iga meie tehtud vale otsus võib saada saatuslikuks.
Toon näite, et kui nõukogude okupatsiooni ajal nägi tsiviilkaitse ette, et kõik peavad jooksma suurhoonete keldritesse, siis praegune Ukraina sõda on näidanud, et just need hooned saavad esimesena pihta. Täna peame leidma esimese varjumise seal, mis hoiaks kinni rakettidest tingituna lendavad killud. Edasi aga tuleb linnast koheselt evakueeruda hajaasustustesse ja kindlasti mitte sinna, kus asub sõjavägi.
Millised oleksid teie soovitused teistele omavalitsustele?
Selge, et hajaasustustes on mured elektrikatkestuste, lumelükkamise ja palju muuga, aga minu soovitus teistele omavalitsustele on selgelt poliitiline. Peab survestama valitsust, et leida vahendid ja teha igale inimesele selgeks, kui vajalik on elanikkonnakaitse ja oskus kriisiolukorras käituda. Igas maakonnas peab olema selle ala spetsialist. Tuleb leida inimesed, kes kataks kogu Eesti ära, et kodanikud teaksid, mida kriisiolukordades teha ja saaks peale seda rahulikult magada.
Fotod: Pärnu sadamad (Tiit Aunaste, Pixabay, 2020) ja Rain Jung (erakogu). Intervjuu kasutamisel palume viidata järgmiselt:
KRUK. 2024. INTERVJUU | Rain Jung Pärnu linna elanikkonnakaitsest. Kriisiuuringute Keskus, 02.02.2024.
Jaga postitust:
