Kriisijuhtimine pole mäng
Vastne riigikontrolli audit riigikaitse võimekusest ministeeriumide vaatest oli kainestav. Selgus, et riigikaitselisse kriisi siseneks ministeeriumide ametnikud ilma kaardi, kompassi ja ressurssideta. Ehk on nüüd võimalik teha otsustav pööre ning loobuda arusaamast, et kriisijuhtimise arendamine on lihtne, kiire, isetekkeline ja projektipõhiselt hobina teostatav.
Kriitikat jagus riigikontrollil üksjagu. Probleeme on nii ministeeriumide arusaamaga oma riigikaitselistest ülesannetest, võimekuses neid ülesandeid kriisis välja kanda, kui ka omavahelise koostööga.1 Laiemalt on see sümptomiks avaliku sektori kriisijuhtimise hobi korras arendamisest.
Kriiside keskel elades muutub kriisijuhtimine avalikuks teenuseks, mida tuleb pidevalt arendada nagu teisi valdkondi, näiteks riigikaitset või tervishoiusüsteemi. Nii on kriisijuhtimisest saanud avalik hüve, miski, mida kodanikud ega erasektor ise enesele pakkuda ei suuda ega saa.2
Kriisijuhtimine ei tohi piirduda vaid reageerimisega
Kui võtame kriisijuhtimise tolmukorra alt riiulist ainult siis, kui kriis juba kohal on, leiame end täbarast olukorrast. Nii kulub enam väärtuslikku aega plaani välja mõtlemisele ning rakendamisele, ka koostöö toimima saamisele. Siis saame vaid reageerida ja sündmustele järgi joosta.
Reageerimine on vaid pool lahendust tõhusa kriisijuhtimise ülesandele, kriisieelne juhtimine, valmisolek ja ka kriisijärgne õppimine peaks olema pidev protsess. Olukorra teeb veelgi keerulisemaks see, et enne koroonakriisi harjusime kriisijuhtimist nägema üksikametite pärusmaana, aga viimased suured kriisid on hõlmanud tervet riigisektorit ja ühiskonda ning eeldavad seega ka süsteemiülest lähenemist.
Võiks isegi öelda, et praeguseks tekkinud olukord on osati põhjustatud strateegilisest veast jätta riigiteaduste ja ka politoloogia, aga ka haldus- ja ärikorralduse õppekavadesse olulise nüansina kriisijuhtimise põhitõed sisse viimata.
Nüüd ongi nii, et paljudel ametkondadel, aga ka ametikohtadel napib selleks pädevust. Kui lisada eelnevale järjest õhemaks lihvitav riigisektor, saamegi olukorra, kus puudu on nii oskusi, aega kui ka inimesi. Mis muu saab seletada niivõrd laialdast auditis esile toodud võimekuste arendamata jätmist?
Eelkõige napib seejuures pädevust mõistmaks, kuivõrd oluline on kriisijuhtimise valdkond – mitte vaid oskus kriisile reageerida või lugeda üles korraldatud õppusi, vaid pidada silmas valdkonna strateegilist planeerimist. Kuidas toimub näiteks kriisidest õppimine? Kuidas seda institutsionaliseerida? Kuidas teha kindlaks, et me tunneme õiged riskid ära? Kuidas kaasata tagala kriisikindlusse erasektor ja kogukonnad?
See kõik eeldab teisi pädevusi ja kontseptuaalselt ka teist arusaama kriisijuhtimise süsteemist.
Eesti ametkonnad on saanud väga palju harjutada küll kriisidele reageerimist, osati ka konarlikku koostööd, kuid laiemat toimivat ning ettevaatavat süsteemi pole suudetud mitmetasandilises valitsemises luua. Jah, rahapuudus on kahtlemata üks põhjus, aga oluliseks probleemiks kriisijuhtimise arendamisel on ka keskse tugeva struktuuri puudumine.
Me ei räägi järjekordsest jõuministeeriumis puuduolevast osakonnast, vaid sellest, et Eestis puudub praegu võimalus luua, arendada ja alalhoida päevapoliitikast sõltumatut kriisivalmidust, sest puudub asutus, mis suudaks tagada avaliku sektori kriisijuhtimise kui ühe kriitilise laiapindse elanikkonnakaitse elemendi arendamise.
Eraldi eelarvega piisavalt mehitatud asutus tagaks sellegi, et kriisivaldkonnast saaks tulla oma Martin Herem, kelle sõna loeb ning kes ei pea tegelema valdkonna arendamisega saja muu ülesande kõrvalt, nagu riigikantselei paraku peab. Muide, Rootsis, meie mõistes paksus riigis, on kaitseministeeriumis lisaks kaitseministrile ka tsiviilkaitseminister.3
Maailmas leidub erinevaid lahendusi ning ka Eestis on proovitud muutusi ette võtta. Kui riiklik kriisijuhtimine viidi välja siseministeeriumist, olid ju kõigil ometigi head kavatsused.
Eesti pole võimalik täna kriisijuhtimist süsteemselt arendada
Riigikantselei all asumine on kahtlemata mõistlikum, kui olla mõne ministeeriumi üks osakond, ent probleemiks on endiselt personal ja ressurss, kärpekomisjonid koos sihita reformidega ning siis veel see päevapoliitika, mis pidevalt sekkub ladudes iga natukese aja tagant klotse ringi lootuses, et seekord saab ruubiku kuubiku seinad õigeks.
Audit näitab selgelt, et see süsteem pole ennast õigustanud. Tegemist on tupikteega, mida saab raha lahendada vaid siis, kui sellele eelneb Eestile toimiva kontseptsiooni väljatöötamine.
Meil on tõepoolest tulnud kriisidega viimastel aastatel oluliselt rohkem tegeleda, sinna on kulunud märkimisväärne ressurss. Aga ka koroonapandeemiale eelnenud aastatel ei tegeletud kriisijuhtimise ja elanikkonnakaitse arendamisega süsteemselt, viimane on ju tõsisemalt esile kerkinud seoses sõjaga Ukrainas.
Viimaste aastate kriisid on vaid fassaadilt maha tõmmanud maskeerimisvõrgu, paljastades tegeliku seisu. Riigisekretäri tõdemus, et puudu on süsteemsest arendusest, “sest samad inimesed on olnud hõivatud kriisidele reageerimisega”4, ei saa paraku tulla aga kellelegi üllatusena.
Võiks isegi öelda, et sel on tugev seos Eesti kriisireguleerimise nelja põhimõttega, millest üks on tuntud kui ülesannete jäävus, mis tähendab seda, et kõik asutused ja inimesed täidavad oma tavaülesandeid ka kriisiolukordades.5Aga mida teha, kui kriis kestab aastaid? Kuidas see kõik toimida saakski?
Vahest on nüüd aeg küps, et need kohati vasturääkivad kriisijuhtimise põhimõtted üle vaadata lähtuvalt VUCA [heitlikkus (volatility), määramatus (uncertainty), keerukus (complexity) ja mitmetahulisus (ambiguity)] maailmast, kuhu kahe jalaga astunud oleme.
Eesti oludes tuleb tsiviilkaitse traditsiooni puudumise tõttu olla teadlik päevapoliitiliste tõmbetuulte negatiivset mõjust tagalat ettevalmistavatele tegevustele. Üheks lahenduseks võiks olla näiteks põhiseadusliku institutsiooni loomine, mis seisab kõrgemal küll ministeeriumidest eraldiseisva struktuuri, eelarve ja tsiviilkaitsejuhiga, ent alluks valitsusele.
Tsiviilkaitseametit, mille eesmärgiks on riigi ja elanikkonna ettevalmistamine, varustamine ja juhtimine tsiviilkriiside tingimustes, vajab kõigi eelduste kohaselt pigem kriisijuhist eksperti, mitte generalisti, kes joonduks päeva- ja parteipoliitika ning reitingute järgi.
Tõsi, põhiseadusliku institutsiooni staatus ei lahenda küll kriise kuidagi erilisemalt, ent võimaldaks poliitilise kokkuleppena tsiviilkaitse ja avaliku sektori kriisijuhtimise pikaaegset, süsteemset ja jätkusuutlikumat arendamist. Sellest kõigest on seni olnud karjuv puudus, mida ka audit esile tõi.
Alternatiiviks oleks mõne reformijärgse hübriidameti või peene nimetusega ministeeriumi loomine. Viimase puuduseks on jällegi sõltuvus päevapoliitikast, mis võib hetkega asutuses lülitit vajutades tule kustutada. Ka päästeametil on juba liiga palju ülesandeid olles seejuures krooniliselt alarahastatud.
Probleem on ju otsapidi selleski, et kogu avalikku sektorit hõlmav kriisijuhtimise süsteem on niivõrd keeruline ja riik niivõrd õhukeseks lihvitud, et üksainus osakond või optimeeritud koosseisuga amet ei näri sellest kuidagi läbi.
Kriisimaailm on piisavalt suur tükk, et see eraldi ette võtta. Juhul kui parimaks variandiks peaks osutuma siiski mõne uue riigiameti loomine, nagu näiteks tsiviilkaitseamet, siis see vajab esiteks poliitilist kokkulepet püsirahastuse osas. Vaja on ka eksperte, kellel on selge fookus ja ka ülesannete rakendamist toetav seadusandlus.
Samal ajal kuulub seegi pigem utoopia valdkonda, kuna praegu ei suuda me leida lahendust isegi olukorrale, kus riigil on olemas sireenid, ent raha nende hoolduseks ja käigus hoidmiseks planeeritud pole.6
Eraldi tuleb sealjuures küsida, et ehk pole tsiviilkaitses ja kriisijuhtimises mitte tegemist eelkõige rahapuuduse vaid otsuseid suunavad väärtused on totaalselt paigast. Tuletagem meelde, et põhiseadus kohustab meid tagama eesti rahva püsimajäämise.
Tsiviilkaitse ja kriisijuhtimise arendamine on lisaks otsesele kaitsevalmidusele selle kõige ehedam kehastus ja tõsised valdkonna probleemid on tunnistuseks selle kõikse pühama kohustuse unarusse jätmisest.
*Arvamuslugu on ilmunud 26.04.2023 Rahvusringhäälingu veebiportaalis. Foto: ruubiku kuubik (Pexels, 2016).
Kasutatud allikad:
Jaga postitust:
