1. Ettearvamatus

Üks peamisi põhjuseid, miks kriisijuhtimine on keeruline, on kriiside ettearvamatus. Kuigi organisatsioonid saavad välja töötada situatsiooniplaane ja hädaolukorra tegevuskavasid, ei saa nad ette näha kriisi täpset iseloomu või ajastust – see juhtub üldjuhul hoiatuseta, jättes vähe aega ettevalmistusteks, mistõttu organisatsioonidel on vähe aega tõhusalt reageerida.

Lisaks võivad kriisid esineda eri kujul, alates loodusõnnetustest kuni inimtegevusest tingitud intsidentideni, mistõttu ei saa kriiside ohjamiseks kasutada ühtainsat lähenemisviisi. Kriisi keerukus võib muuta ka probleemi täieliku ulatuse mõistmise ja asjakohaste lahenduste väljatöötamise keerukaks. Näiteks võib kriis hõlmata mitmeid sidusrühmi, kellel on erinevad eesmärgid, huvid ja prioriteedid, mistõttu on keeruline leida ka ühist kandepinda.

2. Ajasurve

Kuna kriisidel on sageli märkimisväärsed tagajärjed, sealhulgas inimohvrid, maine- ja rahaline kahju, on kriisijuhtimisega tegelevad isikud suure surve all. Neilt oodatakse kiirelt õigeid otsuseid ning kiirustamine võib omakorda viia vigade tegemiseni.

Ajasurve ja vajadus kiirete otsuste langetamise järele võib raskendada täpse teabe kogumist, valikute hindamist ja tõhusate otsuste tegemist. Tunne, et tegutseda on vaja kiiresti, võib aga viia olulise info kõrvalejätmiseni.

3. Probleemid teabevahetuses ja koostöös

Tõhus teabevahetus on kriisi ajal väga oluline, kuid valeinfo või ebatäielik teave võib olukorda halvendada. Lisaks hõlmavad kriisid sageli keerulisi ja mitmetahulisi küsimusi, mis nõuavad kooskõlastamist ja koostööd erinevate meeskondade, osakondade või isegi teiste organisatsioonide vahel, mõnikord isegi konkurentidega. Kommunikatsioonihäired või koordineerimise puudumine võivad takistada tõhusat kriisijuhtimist, põhjustades viivitusi või vigu.

4. Ressursside puudus

Lisaks sellele takistab kriisijuhtimist sageli ressursside, näiteks rahastamise, eelnevate koolituste, personali või varustuse puudumine. Organisatsioonidel ei pruugi olla tõhusaks kriisile reageerimiseks vajalikke ressursse või nad võivad olla sunnitud kriisiohjamiseks ressursse teistest valdkondadest ära suunama. 

Omaette probleemiks on see, et ka avalikus sektoris kriisi juhtivatel inimestel tuleb kriisijuhtimise kõrvalt ka tavapärane töö ära teha. Niivõrd suur koormus hakkab mõjub aga füüsiliselt ja vaimselt koormavalt, seetõttu ongi eriti pikaajalises kriisis kasutada roteerumist, kus üks inimene ei saa jääda liiga kauaks kriisijuhiks. 

Avalikku sektorit juhtimisel lahendatavates kriisides tuleb arvestada ka õigusaktidega, mis võivad oluliselt mõjutada organisatsioonilist kriisijuhtimist.

5. Psühholoogilised mõjud

Ka kriisi emotsionaal-psühholoogiline mõju võib selle juhtimise asjaomastele isikutele keeruliseks. Juhid võivad kogeda mitmesuguseid sisemisi tegureid, nagu stress, abitus, ärevus ja väsimus. Need ja paljud muud faktorid võivad mõjutada ka nende võimet teha mõistlikke otsuseid.

Kriisiga sageli kaasnev intensiivne (meedia)tähelepanu võib survet omakorda suurendada. Selle riskiteguri maandamiseks on olemas kriisikommunikatsioon, mis nõuab aga samuti ressurssi – eelkõige inimeste näol, kes seda suudaksid hallata.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kriisijuhtimine on keeruline, sest kriisis tuleb otsustada ettearvamatult arenevas keskkonnas, kus on suur oht erisugusteks kahjudeks. Kriisijuhtimise võime on aga arendatav – sellest juba järgmises postituses!