Kui reaalne on hävingut külvav maavärin Eestis?
Enamik eestlasi teab, et elame piirkonnas, kus maavärinaid esineb harva ning kui juhtubki siis need on pea eranditult väikesed, vaevu tuntavad. Samas on teada, et ajavahemikus 1602–1995 on Eestis toimunud vähemalt 24 makroseismilist ehk reaalselt tuntavat maavärinat.
Neist suurem osa on toimunud Võrtsjärve keskosa ja Peipsi põhjaosa läbivast nullsamatõusujoonest loodes.1 Seevastu kõige tugevamad maavärinad on toimunud Loode-Eestis. Enamik maavärinate koldeid on siiani asunud maakoore ülemises osas, 5–10 km sügavusel.1 Eesti lähiajaloo tugevaim maavärin toimus 1976. aasta 25. oktoobril Osmussaare lähedal merepõhjas, mida oli tunda ka Lõuna-Soomes ja enamuses Eestist.
Maavärina võimsuseks oli toona 4.75 magnituudi, mis väljendus kolme tõuke, maapinna kõikumise ja tugeva mürina näol. Pea kuu aega hiljem toimus Loode-Eestis kaks järeltõuget – vastavalt 17. novembril ja 22. novembril, ent nende tugevus varieerus 3 ja 4 magnituudi vahel.1
Suuri maavärinaid Eestis on ennegi olnud
Kuid varasemast ajaloost on teada, et see pole erandlik juhtum. Nimelt toimus 1602. aasta 17. oktoobril Tallinna lähistel sarnase võimsusega maavärin,1 mille tugevust on hinnatud kaasajal samuti kuni 4.75 magnituudiliseks, mis väljendus tugeva maavärisemise läbi.
Ligemale 70 aastat hiljem 1670. aasta 1. veebruari öösel toimus uus tugev maavärin (seekord pea 4.5 magnituudiline) 4 km Pärnust põhjas, mis tekitas lõhesid maapinnas, ent suurtest purustest andmeid puuduvad.1 Mõõdus paar sajandit kuni uus tugev maavärin ilmutas end 28. jaanuaril Narva linna ja selle ümbruses, seekord kuni 4 magnituudiline, mis pani klaasid klirisema, esemed kukkuma ja krohvist laest alla liikuma.
Kuigi järgnevatel sajanditel on maa värisenud Eestis paiguti eri tugevustel on need jäänud 2 kuni 4 magnituudi vahele – mis tavainimesele on varieerunud vastavalt alates mittemillegi tundmisest kuni hoones ja kollektiivset liikumist ilma hoonete kahjustamiseta. Samas iga paik maailmas ei ole nõnda õnnistatud.
Kaos 80 sekundiga
Türgi on üheks näiteks, mis asub seismiliselt aktiivsel ida-Anatoolia platool. Ainuüksi viimase paarisaja aasta jooksul on sealse piirkonna eri lõigud kogenud mitmeid laastavaid ohvriterohkeid maavärinaid. Näiteks Palu (1789, M 7.2), Amanose (1872, M 7.2,), Karlıova (1971 (M 6.6,) ja Pütürge (2020, M 6.8).2,3 Varasemast ajaloost on teada ka näiteks 1114. ja 1513. aasta Marashi maavärinad.4
Sealjuures on Palu ja Pütürge segmendi idaosas 6.8–7.0 magnituudiga maavärinate kordumisintervall pea 150 aastat, ent läänes asuvate Pazarcıki ja Amanose segmentide kordumisintervall on vastavalt 237–772 aastat ja 414–917 aastat, seda 7.0–7.4 magnituudiga maavärinate puhul.3 Sestap ei saa olla maavärina oht, nende tõenäosus ja sealt omakorda tulenevad ohud Türgi avalikule sektorile ja vastavatele ametkondadele, aga elanikele eriline uudis.
Kas ja milliseid maavärinaid Eestis on kaugemas ajaloos ette tulnud pole teada. Richteri skaalal 8 ja enam magnituudiline maavärin tähendab minimaalselt üldisi ja täielikke purustusi, kaost ja korvamatuid kahjusid inimelude näol.
Samas ei tähenda geograafilise asukoha soodsus ja sündmuste vaene praktika seda, et see võiks tulevikus muutuda. Seetõttu on igati mõistlik vähegi omandada ja lihvida neid erakordseid oskusi, mis kaasnevad sama erakordselt rusuvate loodusnähtustega nagu ka seetõttu, et see on inimlik.
Foto: maavärina järel (Pexels: Faruk Tokluoğlu, 27.03.2023).
Kasutatud allikad:
4 Aktug et al., 2016. Slip rates and seismic potential on the East Anatolian Fault System using an improved GPS velocity field. Journal of Geodynamics, 94, pp. 1–12.
Jaga postitust:
