On igati arusaadav, et ligipääsetavus on oluline, aga olukorras, kus tegelikult mitte kellegile ei ole varjendeid, on kummaline sellest mainitud raamistikus rääkida.

Varjendeid Eestis ei ole, tänase seisuga neid ka ei tule. Tasub veelkord selguse mõttes üle korrata põhimõisted – varjend on konkreetsetele insener-tehnilistele nõuetele vastav allmaarajatis.² Täpsemalt öelduna eriotstarbeline hermeetiliselt suletav kaitserajatis, mis kaitseb elanikkonda, aga ka kaitseväelasi mistahes relva kahjustava toime eest.

Enamasti on varjendis õhu-, vee-, elektri- varustussüsteemid ja kanalisatsioon koos toiduvaruga.³ Varjend peab vastu pidama teatud rõhule (bar), vajadusel ka radioaktiivsele kiirgusele või muudele kahjustajatele. Varjendi puhul saaksime rääkida sellest, et on nõuded inimeste kaitsmiseks puhuks, kui maa peal on totaalne kaos.

Mistahes kortermajade keldrid ei ole varjendid, neid ei saa ka varjendiks ümber ehitada. Parim, mis neist teha annab, on ajutine varjumiskoht, mis on hoopis teine asi. Ajutine varjumiskoht ei paku varjendiga võrdväärset ega võrreldavat kaitset, neile ei kehti sama klassi insener-tehnilised nõuded. Nii on paneelmaja kelder või Balti jaama tunnel, ka Vabaduse Väljaku maa-alune osa avalik varjumiskoht inimestele, kes leiavad end tänavalt.

See ei ole mõeldud pikaajaliseks kaitseks lauspommitamise eest, vaid rakettide ja sõjategevusega kaasnevate lendavate kahjustajate – killu ja kuuli eest. Kohe, kui õhuhäire läbi, peaksid sealt lahkuma. Need ei ole mõeldud ööbimiseks, seal pole elementaarseid hügieenitingimusi (nt vesi või tualetid). Avalikud varjumiskohad ei pea vastu tabamusele, ka TalTechi uuringus on nende toestamist uuritud vaid juhul, kui rakett kukub 25 või 50 meetri kaugusele.⁴

Seega, varjumiskoht on oma olemuselt asi, mida võib kokku võtta mõttega – see on parem, kui mitte midagi. Mingisugusedki seinad ja katus on paremad kui lageda taeva all olek, aga mõistet varjend nende kohta kasutada pole korrektne. Varjendeid Eestis ei ole ning nende ehitamine eeldab investeeringuid, raha ja poliitilist soovi – ühtegi neist Eestis pole. Seevastu saab hõlpsasti ja mis veelgi tähtsam, odavalt, kleepsuga markeerida avalikke varjumiskohti, luues avalikkusele mulje, et kõik on korras.

Oluline on vast siinjuures mainida, et seadusruumis ei eksisteeri meil kumbagi – ei varjendit ega avalikku varjumiskohta. Seadusloomest paistab kaugelt tulevat vaid uus tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu,⁵ mille §80 kohaselt oleks varjumiskoht ajutiseks ümberpaiknemiseks mõeldud ehitis, ruum või maa-ala.

Varjendeid välditakse ka uues seaduseelnõus kui tuld, seda põhjusega – juristid saavad väga hästi aru, et varjumiskoht ja varjend ei ole sama asi. Ent kui poliitikud ja ametnikud on võtnud vaid varjumiskohtade suuna, siis tuleb hoiduda ka mõistesegaduse tekitamisest – ärme räägi varjenditest, kui neid pole plaanis teha.