Olukord vajab kiiret lahendust
Pole võimalik Ukrainat toetada, kui üks käsi on kinni seotud vene rahaga – see on selge. Nii MTÜ Slava Ukraini juhtum kui mõnede Eesti ettevõtjate jätkuv flirt vene kapitaliga näitab sedagi, et mitte kõik ei saa aru Ukraina reaalsusest.
Tasub vaid kujutada ette, kui oleksime ise rünnaku all ning avastame, et näiteks Läti valitsusliikmetega kaudselt seotud ettevõtted ajavad nii muuseas seaduslikku äri Venemaal, mis saadab Eestis korda sõjakuritegusid.
Puhkenud Venemaa pinnal toimuva äritegevuse skandaalis on aga kõige suuremaks ohukohaks hoopis ühiskonnale segaste selgitustega ning juriidiliselt korrektsete, ent amoraalsete skeemidega harjumine. Venemaal jätkunud äritegevuse juhtumit tuleb seega vaadata ühes teiste suviste poliitiliste juhtumitega.
Nii kõnelevad andmeskandaal, presidendi kantselei rahastamise saaga kui ka valitsusjuhi ümber toimuv süvenevast demokraatiakriisist, kus ohus on inimeste usaldus riigi vastu. Ühiskonna huvides on nende juhtumite võimalikult kiire, sisuline ja põhjalik lahenemine, sest riigivalitsemises on olulisemaid valupunkte, mis ei oota. Näiteks praegu veel tasasel tulel podisev olematu elanikkonnakaitse supp ja paja põhjas kõrbev politseinike ja päästjate valdkonna rahastamise kriis.
Samal ajal oleme vastakuti meie aja suurima julgeolekuohuga, mis nõuab täit
tähelepanu. Päevapoliitilised segadused kombineerituna eelpool mainituga on aga vesi Venemaa veskile, mis ei kõhkle hetkekski nõrkusi ära kasutamast.
Pisitasa toimuv demokraatlikule väärtusruumile omase kadumisega harjumine on võrreldav teadatuntud konna keetmisega. Või sellega, kuidas inimesed harjuvad taanduva loodusega ja lageraietega viisil, mis ei võimalda looduse puudumist ühel päeval ärgates enam märgatagi. Nii läks ju ka hübriidrežiimi tekkega Ungaris, kus muutused ei tekkinud üleöö.
Kogu selles loos on vast ainus hea asi see, et oleme näinud ajakirjanike esmaklassilise töö tulemusi. Just seda on meil ebademokraatlike ilmingute tõrjumiseks tarvis – väga heal tasemel vaba ajakirjandust. Ajakirjanduse kui avalikkuse saadiku rollil arvestades peaks meid aga tõsiselt mõtlema panema fakt, et Eesti langes sel aastal maailma ajakirjandusvabaduse indeksis viiendalt kohalt 17.-le.
Raportit koostav organisatsioon Piirideta Reporterid märkis seejuures, et „isikuandmeid kaitsvad seadused on viimasel ajal muutunud Eesti võimudele ettekäändeks piirata üha enam meedia juurdepääsu avalikule teabele“. Meil tasub kõige eelmainitu juures tõsiselt küsida – kuhu oleme teel? Ja kas soovime sinna (tagasi) ikka päriselt minna?
× Arvamuslugu on ilmunud 29.08.2023 Delfi veebiportaalis ja 30.08.2023 esitatud päeva küsimusena Eesti Päevalehe paberkandjal. Foto: vene kapital (Dmitry Sidorov/Pexels, 2021).
Jaga postitust: