Metsküla

Mässulised on hõivanud Metsküla

Eestis on puhkenud esimene regionaalne pantvangikriis, kus “ohtlikud mässulised” on „hõivanud“ Lääneranna valla administratiivhoone. Nii läheb, kui kohaliku võimuesindaja käpardlikkus sunnib inimesed asjad oma kätesse võtma.

Lääneranna vallavolikogu on astunud üle kogukonna ja ühiskonna taluvuspiiri, vägivaldne laste haridustee kallale minek on tekitanud palju paksu verd. Metsküla kooli sulgemise juhtum osutab aga hoopiski suuremale murele, nimelt suurte reformide ettekäändel kohalikul tasandil läbi surutavatele otsustele ning keskvalitsuse võimetusele ka tõeliselt halbu otsuseid takistada.

Miks see nii on?

Tuleb mõista, et ajal, mil vastutus paljude eluks oluliste valdkondade eest kohaliku omavalitsuse korralduse seadusesse (KOKS) omavalitsuse ülesandena sisse kirjutati, oli Eesti maaelu hoopis teistsugune. Maal olid veel toimivad kogukonnad, arstiabi, transport koos postkontoriga.

Seeläbi oli ka maapiirkonnas elava inimese reaalsus teistsugune – praegu on
paljud linnaelanikele iseenesestmõistetavad teenused maapiirkondade luksus, kättesaadav vaid autoomanikele, kelle perifeerias elamine saab peagi automaksuga premeeritud.

Kohaliku elu korralduse eest vastutamine on muutunud riikliku regionaalpoliitika
võtmeküsimuseks. Omavalitsuse otsused, eriti kui need tehakse äärealal, mõjutavad linnastumise tingimustes kogu riiki. Tehes tõeliselt halbu otsuseid, kanduvad mõjud kaugemale kohalikust elust.

Nii on läinud ka Metsküla juhtumis, kus on saanud puust ja punaseks selgeks, miks riigi tasandil peab olema võimalus äärealade riskirühma kuuluvates kohalikes omavalitsuste otsuseid vaidlustada.

Kes kaitseb inimest KOV-kolli eest?

On möödas aeg, kus regionaalpoliitikat sai teha tükiti Exceli tabeli vaimus. Teenuste kärpimine stiilis „kui ikka plussi ei jää, on täiesti mõttetu“, viib nõiaringini, kus teenuste kaugenemine viib ka inimesed maapiirkondadest minema.

Riik pakib end nende jaoks kokku, see on tunnetuslik reaalsus. Nii pole maalt lahkumine midagi eriskummalist, linnas on praegu vähemalt teenuste poolelt oluliselt mugavam elada. Jah, eks Tallinnas on samuti omad tõsised mured, ent õhtul magama minnes võid vähemalt kindel olla, et hommikul on kool alles.

Kui mitut regionaalset pantvangidraamat on vaja, et saaksime aru aeg, mil kohalike omavalitsuste vastutusalad KOKSis paika pandi, oli Eesti reaalsus teistsugune?

On vaja, et seadus oleks paindlikum ning võimaldaks keskvalitsusel äärealade lollustesse sekkuda. Küsimus pole seejuures vaid kohaliku elu korralduses, halvad otsused puudutavad ühel hetkel ka riigi julgeolekut, mille vundamendiks on nii inimeste usaldus riigi vastu kui kodude olemasolu igas Eestimaa nurgas.

Seadusruum peab kohanema muutuvate oludega, see peab võimaldama keskvalitsusel inimesi kohalike poliitikute püha eesmärgi nimel teostatava omavoli eest kaitsta – eriti maal. Kui seda teha ei õnnestu, on Jüri Mõisa kunagine mõtteharjutus kõigi Tallinna kolimisest isetäituv ennustus.¹

Kas omavalitsus keerab kütte kinni?

Võib ju küsida, mida toob Metsküla kogukonnale eesootav sügistalv arvestades vallavolikogu senist suhtumist? Kui Nursipalu elanikele on asutud rääkima viimase variandina sundvõõrandamisest,² siis Metsküla kogukond võib teoreetiliselt kogeda enne päkapikke ka „elutähtsate teenuste kvaliteedi alalist langust“.

Võib ju kohalike seitsmeaastaste mässuliste moraali hakata murdma JOKK-skeemil, keerates kinni nii vee, kütte kui elektri. Ühegi seaduse vastu ei eksita, sest kooli seal ju pole. Samuti ei pea eriüksus dramaatiliselt helikopterilt kooliõuele saabuma, saab ka lihtsamalt!

Kriisiuuringute Keskus loodab, et Lääneranna vallajuhid ei inspireeru eelpool kirjutatust ning leiavad inimliku lahenduse. Või leiab viisi sekkumiseks valdkondlik ministeerium? Elame siiski Eestis, mitte Valgevenes.

× Arvamuslugu on ilmunud 07.09.2023 Delfi veebiportaalisFoto: Metsküla Algkool (Kaarel Kaisel, 2023).

Kasutatud allikad:
1 Peensoo, P. 2000. Tallinna linnapea Jüri Mõis ennustas tulevikku. Eesti Päevaleht, 21.12.2000, (kasutatud 01.09.2023).

Jaga postitust: