koroonakriis, kriisijuht, Saaremaa

Covid-19 õppetund Saaremaalt: pikalt kestvas kriisis lähtutakse varasemast kogemusest

Anne-May Nagel, Hannes Nagel

Saaremaa vallas koroonakriisi teises laines otsustamist mõjutanud tegurite uuringu tulemusel selgus, et pikalt kestva uudse kriisi korral toetuvad avaliku sektori juhid enamasti kriisi alguses saadud kogemustele.

Mainitud uuring Saaremaa vallas oli jätkupunktiks esimese laine uuringule, mis suunas pilgu Saaremaale kui omavalitsusele, mida kriis puudutas Eesti omavalitsustest kõige teravamalt. 

Kui esimese laine uuring avas pilgu värske, uudse ja tundmatu kriisisituatsiooni juhtimist pärssinud ja toetanud teguritele, siis teise laine uuring võimaldas uurida Saaremaa valla kriisiüksuse tööd ajal, kus koroonakriisi kogemus oli juba olemas.

Selgus, et teises laines oli esimese laine kogemuse najal eri tegurite lõikes kriisireguleerimist mõjutavate tegurite tunnetuslik surve mõju madalam kui kriisi alguses. Varasema kogemuse olulisust toodi seejuures esile ka esimese laine uuringus, aga siis räägiti peamiselt varasemate õppuste ja eelnevate, teistsuguste kriiside kogemusest (näiteks Kurkse kriis, Estonia hukk). 

Eriolukorra kogemus valmistas ette teiseks laineks

Teise laine uuringus toodi suurima tugipunktina esile just alates veebruarist 2020, sh eriolukorra ajal saadud kogemusi. Teist lainet tunnetati pigem esimese laine jätku kui eraldiseisva kriisisituatsioonina.

Pärast esimese lainet ei olnud viirus enam täiesti tundmatu, mis viitab ühe VUCA (volatility, uncertainty, complexity, ambiguity) keskkonnateguri, määramatuse tunnetatud taju olulisele vähenemisele. Kogemusest lähtuvalt olid siiski olemas teatud ennetusmeetodid ja arusaam toimivatest piirangutest. 

Samas oli teise laine olukord märkimisväärselt teine: kui esimeses laines nakatus päevas keskmiselt 15,8 inimest, siis teises juba 424,7. Erinevus kajastub ka surmade arvus: esimeses laines suri iga kahe päeva järel üks inimene, teises laines juba ligi neli inimest päevas.

Need lained olid vägagi erinevad nii viirusetüvelt kui seega ka lõpptulemuselt. Otsustajatele mõjus see aga ühe jätkuva kriisina. Kuigi kogemusest lähtumine on naturalistliku otsustamise üks põhijooni, võib liigne kogemusele toetumine muutuda ohtlikuks.

Esimese laine kogemus saadi nn alfa-tüvega, mille nakkuskordaja oli järgnevatega võrreldes märksa leebem. See tõstatab küsimuse, kuivõrd kasulik on varasemast kogemusest lähtumine märkimisväärselt muutunud oludes ning kas see võib tekitada ka võltsi turvatunnet.

Sellest lähtub ka üks peamisi uuringu tulemuste tõlgendamisest lähtuvaid soovitusi – kriisiüksuses võiks korduvate pikemate kriiside etappide (näiteks eri lainete) alguses kaardistada, kuivõrd erinev on see konkreetne kriisiallikas, millega vastamisi ollakse.

Eriliselt tasuks tähelepanu pöörata küsimusele, kuidas on olukord ja kriisi põhjustav element muutunud. Kui teistel piirkondadel (sh globaalses mastaabis) on sama tüvega pikem kogemus, tasub uurida kättesaadavatest allikatest, mis on toimivad ja sobilikud vahendid just selle konkreetse tüve põhjustatud puhangu kontrolli all hoidmiseks.

Nii võib leida hinnangulisi vastuseid praktilistele küsimustele, näiteks kui kauaks või millise ulatusega piiranguid kehtestada.

Pikaajaliste kriiside puhul kipub valvsus uinuma, sest olukorraga harjutakse, ükskõik kui keeruline see ka poleks. Tunnetatud riskitase oli Saaremaal palju madalam ka indiviidi tasandilt lähtudes, mida märkasid kriisistaabi inimesed ka avalikus ruumis liikudes: võrreldes esimese lainega, kus tänavad olid tühjad, oli teises laines vaatamata olukorra tõsidusele rohkem inimesi ringi liikumas.

Ohuks ohutaju alanemine 

Kriisiüksuste otsustajad tõid intervjuus esile hirmu vähenemise, mis võis ka sellele kaasa aidata. Huvipakkuv on seegi, et emotsioone (nt hirmu) tajutakse kriisijuhtimises pigem segava asjaoluna (teises laine uuringus kirjeldati mitmel puhul palju ratsionaalsemaid ja loogilisemaid otsuseid kui esimeses laines just sel põhjusel, et hirmu oli vähem).

Ometigi võivad emotsioonid just olla lähtekohaks olukorra tegeliku tõsiduse tajumisel. Nii on hirmu hajumine ka ohumärgiks, eriti muutunud olukorras, kus teises laines nakatus ja suri rohkem inimesi, seda suuresti uute tüvede tõttu.

Omaette küsimuseks jääb, kas esimese laine kogemuse tagajärjel pärsitud isiklik ohutaju võis mõjutada organisatsiooni tasandil näiteks leebemaid piiranguid eelistama. Madalama individuaalse ohutaju kõrval püsis organisatsiooniline ohutaju siiski Saaremaal kõrge, olukorra jälgimiseks ja defineerimiseks pandi omavalitsuses paika ka indikaatorid, näiteks jälgiti tähelepanelikult haiglasse jõudnud nakatunute arvu.

Samuti lähtub kriisiüksuse protokollidest, et oluliseks mõõdikuks oli veel haigestunud tervishoiutöötajate arv. Seega toimis Saaremaal grupielement (ehk grupisurve) ohutaju korrigeeriva elemendina.


Uuringuga, mille tellis Saaremaa Vallavalitsus 2021. aastal, on võimalik tutvuda siin, mida on kajastanud 2022. aastal Saaremaa Teataja.

Jaga postitust: