Artikkel kirjeldab sõjaaegseid sotsiaalmeediast lähtuvaid ohte, juhtumeid Ukrainast ning ka viise, kuidas Ukraina riik on mainitud ohtude maandamisega toime tulnud.

Ukraina on Venemaa infosõja võtetega kokku puutunud juba pikka aega – mitte ainult alates selle aasta veebruarikuu saatuslikust päevast, vaid juba 2014. aastast. Ka Eestil ja paljudel teistel maailma (sh NATO) riikidel on samuti puuteid Venemaa infosõja väljunditega, aga aktiivses konfliktis toimuva kõrval kahvatuvad rahuaja kogemused.

Seetõttu on oluline, et toetame Ukrainat ka infosõjas, aga ka õpiksime Ukraina kogemusest ennetamaks enamlevinud vigu. Tsiviilelanike ja sõjaväelaste informeerimine sotsiaalmeedia kasutamise ohtudest sõja ajal enne reaalse agressiooni algust võib aidata vältida infrastruktuuri ja elutähtsa varustuse kahjustamist, tsiviilelanike vigastusi ja isegi surmajuhtumeid. 

Sõja algfaasi Retroville’i juhtum on valus õppetund mitte ainult Ukrainale, aga ka Eestile ja esitab põhjendatud küsimusi sisejulgeolekuasutustele: kas ja kuidas oleks sarnane olukord välja näinud näiteks Tallinnas, kui raketilöök tabanuks rahvarohket Viru keskust, ent veelgi enam, kuidas selliseid ohte maandada? 

Täismahus artikli leiad siit: “Kui sotsiaalmeediapostitus võib tappa ehk näiteid Vene-Ukraina sõjast.”